Piia sünnilugu

9. juuli

Eellugu jäi pooleli eile õhtuga, kui õrnade, ent regulaarsete valukestega haiglas olles mitu tundi uinuda üritasin. Segajaks hoopiski ülimalt aktiivne kõhubeebi, mitte need kuskilt ähmasest kaugusest tuntavad valud ise. Igaks juhuks varustati ööks valuvaigistitega, juhul kui asi peaks hullemaks minema. Seda ei juhtunud. Sain hoopiski rahumeeli hommikuni põõnutada. Või noh, tavalised 6h und. Mul viimasel ajal ongi kella kuue ajal hommikuti uni kadunud ja nii oli see ka haiglas.

Ärkasin pettumusega, et kõik on ikka vanaviisi, ei mingeid valuaistinguid enam jms. Käisin duši all ja tundsin, et ikka mega uni on veel tegel't peal. Polnud kodus ka, kus mõni poistest mind peagi üles oleks ajanud, seega tegin veel ühe väikese uinaku ja ärkasin lõplikult kl 8 ajal, kui hommikusöök toodi.
Söök, võrratu söök! Magus tatrapuder oli muidugi täielik pettumus, aga nälg oli suur, nii et ei pirtsutanud :D
Kella 9 ajal pandi uuesti ktg peale ja mu suureks hämminguks näitas see jälle tuntavaid, korralikke ja regulaarseid kokkutõmbeid. Imestasin tõesti, sest niisama ma neid ei tajunud mitte mingilgi moel!  Tundsin, et midagi täiega lekib ka. Limakorki tuli juba ohtrasti:) Oi, ma olin rahul!

Kl 10 ajal vaadati uuesti emakakael üle. Avatust oli 3cm, st ööga oli cm võrra avanenud. Kuna keha näis juba kõigiti sünnituseks valmistuvat, jäin nõusse, et ei oota kolmapäeva, vaid avame veed ja läheb see protsess siis vast lihtsalt intensiivsemalt ja korralikumalt käima. Nii sain vähemalt mina asjast aru. Andsin vastavasisulisele paberile allkirja ja saadeti sünnitustuppa.

Tagantjärgi ma tegelikult ei tea, mispärast vee avamisega nõusse jäin. See pidi olema kogu eelmise päeva hirmuterrori tulemus. Ja ju mingil määral natuke tol hetkel veel kahtlesin, kas ilma vee avamiseta ktg-s tuvastatud tegevus ikka hoogustub enne järgmist päeva. No kuna ainult masina all tundsin kokkutõmbeid... Niisiis vist otsustasingi, et ah, las avavad siis, kah asi. Vähemalt päästab see siis teistest esilekutsumise meetoditest. 
Samas jällegi...tagantjärgi mõtlen küll, et miks ma kahtlesin? Hirm ja hormoonid - kaks asja, millest 2 nd tähtajast üle tiksunud naine ennast ja oma enesekindlust mõjutada laseb.

Kl 11 paiku saadeti sünnituspalatisse. Selleks ajaks oli olukord muutunud niipalju, et käisid ilusti tuntavad regulaarsed tuhud. Mul tõsimeeli oli see naiivne ettekujutus, et võin end sünnitustoas mugavalt sisse seada, avatakse vardaga veed ja saan edasi vastavalt oma soovidele olla ja toimida. Mediteerida, tantsida, tiritamme teha. Ja üldse.. oma äranägemise järgi olla, avaneda, sünnitada.
Tegelikkus erines ootamatult. Sain vaevu palati võimalustega tutvuda, kui juba kamandas ÄE mind sada numbrit suurema haiglarüü selga tõmbama, lauale pikali ronima ja lükkas kohe jälle ktg peale. Ei jõudnud omal ei juukseid paremasse soengusse sättida ega midagi. Kohe lendas sisse ka agressiivne arstidepundar, õudne moor seal vägesid juhatamas. Ta oli vägagi hästi kursis, et ma olen "probleemne patsient", kes polnud õigel ajal haiglasse ilmunud ning polnud ka eelmisel päeval nõus kohese esilekutsumisega. Närviline ja ärritunud loeng sellest, kuidas rasedus ikka juba NII!!! ohtlikus!! kauguses! on ja kuidas ma NIIII vastutustundetult oma lapse elu ohtu olen juba seadnud tuli mu pihta nagu kuulirahe. Otsustavalt teatati, et nüüd mind pannakse ja jäetaksegi masinate külge, sest see ülekantud laps vajavat nüüd pidevat jälgimist. Veed oli vaja avada eelkõige selleks, et paremaks jälgimiseks beebi pea külge miski andur kruvida. "Te ju saate aru, et seda on vaja! Ma loodan, et meil sel teemal siin enam pikemalt vaielda ei tule!" öeldi  rangelt.

Olin sellisest järsust lähenemisest kergelt šokeeritud. Tundsin end haavatava ja natuke ka ninapidi veetuna. Nagu..... ma olen seal jalad harkis, 5-6 inimest mu kleidsaba alla vahtimas, tuhutan sundasendis ktg küljes, niigi eelmisel päeval endast välja viidud igast hirmujuttude ja ähvardustega. Ning hommikul andnud siis oma allkirjaga  loa....... justkui milleks kõigeks iganes või...??
Soovisin tol hetkel üle kõige, et René minuga oleks. Põhimõtteliselt võinuks teda jah kutsuda kohe, kui oli selge, et sünnitustuppa minek on. Ei taibanud seda teha. Esiteks, milleks talle see haiglas passimine ja minuga koos valutamine, kui mul oli enam-vähem aimu, et laps lähima 1-1,5 tunniga veel ei sünni. Pealegi ma tõesti ei näinud ette ega arvestanud variandiga, et selline agressiivsus ja hirmutaktika veel järgmisel päeval jätkub. Tolsamusel hetkel aga olin nii nõmedalt haavatav, hoidsin nuttu tagasi ja ütlesin ülima solvumise ja  pettumusega, et mulle ilmselt siin enam väga palju otsustamisruumi ja valikuid ei jäeta, et mis mul muud üle jääb, kui nüüd nõus olla... Rumal mina, mõtlen jälle nüüd. Mul olnuks paljugi õigus veel otsustada ja mitte nõustuda nende otsustega. Kuid jalad harkis kellegi erialalt targema vastu kaitsepositsioon võtta ja väitlema hakata pole ka nagu eriti mugav situatsioon. Eks olin pooleldi sõrme oma allkirjaga juba andnud, nüüd taheti lihtsalt haugata tervet kätt. Millele ma õieti allkirja andsin?????  
 

Olin jah pehmelt öeldes veidi trotslik ega saanud aru, milleks kogu see üleliigne surkimine. Kõik oli juba ju ise alanud ja toimumas! Kuid see, et mul normaalne sünnitegevus juba käis, ei huvitanud kedagi. Ainut üks eelmisest päevast tuttav ämmaemand, kes oli neist kõige toredam, viisakam ja meeldivam, suutis minult saadud info oma teadvusesse lasta. Ülejäänud kitlid sõid ta paraku kiirelt otsuste tegijate seast välja ja jäi temagi abitult pealt vaatama, mis edasi saab. Aga keegi teine seal jah isegi nagu ei uskunud, et see mul mingi päris värk on. Arvasid justkui, et kõht sellepärast viskas kokkutõmbeid, et nad mind seal kolmekesi vägistasid ja üritasid veepõit katki teha.
Justnimelt vägistamisena see seal välja nägi. Olin eelnevalt arvanud, et veed avatakse mingi vardaga vms. No et see ngi tavapraktika selliseks protseduuriks. Rannari sünnitusel küll torgati põis lihtsalt mingi orgiga katki ja oligi kogu muusika. Polnud mingi piin ega miskit. Aga nüüd olid arstid mul kättpidi kes teab kus kaugel sees ja...... Ma võtan siinkohal kohe pika hingamis ja vaikimispausi, et öelda.......................................... Ptui, oli see vast võigas ja rõve! Isegi väga!! "Lõõõgastuge!! Miks te nii krampis olete??? Teil tuleb end lõdvaks lasta!!!!" korrutasid nad muudkui. Hullult on see võimalik, kui kolm arsti on nõus kasvõi peadpidi sulle altotsast sisse ronima, et kasvõi hammastega need veed lahti kiskuda.
Üritasid, mis nad üritasid, kellelgi see ei õnnestunud. Beebi polnud laskunud ja veepõis oli lame, ei võlvunud nende käeulatusse kuskile vms. Küll nad seal surusid kõhu pealt beebit allapoole ja surkisid oma kätega minus nii, et ma ausalt arvasin, et hakkan oksele. Kahjuks ikka ei hakanud. Täitsa oleks võinud mõne neist  hommikuse poolseedinud tatrapudruga  üle kasta. Mingid öökimishääled tulid mõnede eriti võigaste ja hullude surkimiste peale. Tunne oli küll igatahes selline, et kohekohe ropsin kedagi täis. Täielik piin oli x( Pisarad jooksid, nii alandav ja rõve oli olla. Kannatasin selle jubeduse lihtsalt kuidagi ära. Olukord oli täbar küll, aga nii veider kui see ka pole,  oli kogu selle aja mus ikkagi miski seletamatut optimism ja õnnetunne. Sest ma ise ju ikkagi teadsin, et sünnitegevus juba käis ja vast saab ruttu asjaga ühelepoole. Miski igatahes hoidis vaimu sel ajal tugeva ja meele rõõmsana. Kaitseingel keegi:)

Kuna ktg näitas selle huiamise peale järjest tigedamaid ja sagedamaid kokkutõmbeid, ei saanud arstid enam aru, mis värk on. Otsustati mind mõneks ajaks rahule jätta ja oodata, et olukord maha rahuneks. Kitlitepundar kadus ära ja jäeti ainult sünnitusämmaemand olukordajälgima. Nagu ma aru sain, jäi too ka peamiselt passima, millal veed puhkevad, et saaks selle anduri panna. Virvendas seal vahepeal niisama ka, vaatas ktg-d ja ainult kommenteeris, kuidas need mu tuhud ei tähenda ilmselt mitte midagi ja kuidas ma tõenäoliselt tühja valutan. Sest noh... Emakakael oli tänaste arstide hinnangul olenemata avatusest ja "minu väidetavast loomulikust sünnitegevusest" ikka veel toores, platsenta aga vana, emakas enam nagunii ei funka nagu vaja.... Üldse hakkaski see kõik välja nägema sedasi, nagu me ajaks seal kahte eri asja - mina endamisi oma keha jälgides loomulikku sünnitust, ÄE jälgimas ja ootamas, millal mingit planeeritud esilekutsumist tegema saaks hakata ning tema endale kuskile linnukesed kirja saaks. Tõesti ei tea, mis mul aitas kõike seda kummalisust eirata, täiesti omas mullis viibida, selle kõige juures ka üliväga RÕÕMUS, ÕNNELIK ja RAHULOLEV olla, vaikselt tuhusid üle hingata ja oma asja ajada.

Tuhud intensiivistusid ootuspäraselt. Tajusin end täitsa teadvat, kui kaugel protssess omadega on. Imestasin väga, et suutsin seekordd valusid nii hästi üle hingata ja ei unustanud end valukrampi kinni. (Eelmiste sünnitustega pole suutnud). ÄE ei osanud seisukohta võtta, mis toimub. Rohkem nagu igaks juhuks uuris, kas tahan valuvaigisteid. Ütlesin, et ei taha midagi ja saan endaga hakkama. Võimalik, et ta sellest järeldas, justkui  kogu see mu olek seal on osav näitemäng, et pääseda nende stsenaariumist? Ma ei tea... Vb olin lihtsalt tolleks ajaks juba nii paranoiline kõigi suhtes, et iga asi tundus mingi tagamõttega :D Tolleks ajaks oli mul üsna suva, mida tema või keegi seal üldse arvas. Ärgu siis uskugu, kui ei taha! Minu jaoks oli see ajavõit nagunii. Sest mida minut ja pooltund edasi, seda tõenäolisem oli, et beebi jõuab sündida enne, kui keegi seal jälle mingeid asjatuid üleliigseid liigutusi tegema hakkab.
 "Rääkige ometi oma lapsega!" Käis ämmakas vahepeal kommenteerimas, et see aitavat kaasa tal laskuda, looteveel ise puhkeda, sünnitusel käivituda jne. Tegin seda juba ammu, kogu aeg. Kordasin mõtteis nagu mantrat, et tulgu ta pehmelt ja kiirelt ja rutaku kaarnakarja plaanidest ette.

Kl 12 helistasin Renéle, uurisin, kaua tal oma asjatoimetustega veel läheb. Arvas, et pool tundi. Teadsin juba, et tema pool tundi võib julgelt tunniks ümardada. Küsisin, kas ta kl 13ks on kohal? Lubas olla. Ütlesin, et olgu oldud jah, sest tunne on juba selline....poolepeal. Tegelikult juba tol helistamise hetkel arvasin, et mul võiks nüüd tema massaažist abi olla. Üldse tundus kahekesi ka vähe julgem ja kindlam olemine. Aga sisetunde järgi leidsin, et elan veel selle tunni ilma temata üle küll.
Tagantjärgi saan öelda, et sisetunne aimaski sünniprotsessi piisavalt hästi. Kl 13 paiku hakkaski aeg-ajalt tagaotsas avalduma see ootuspärane surve. Mitte küll iga tuhuga, aga mõnedega küll. ÄE vahel ikka käis ja vaatas, mis toimub. Olin suht vagusi, uu-tasin ja oo-tasin madalahäälselt aina tuhusid üle, enamjaolt neid patja summutades. Imestasin, et ämmakas küll virvendas seal, aga ei ühtegi küsimust, et kuidas läheb, kas kõik on hästi, kas mul midagi vaja oleks, ei ühtegi informatiivset või toetavat kommentaari. Kõik, mis ta suust tuli, oli ainult negatiivne ja pessimistlik. Vaatas ktg-d, ütles et nojah, on küll nagu korralikud tuhud, aga ei tea ju üldse, kas see emakakael mul enam ikka kaasa töötab. Ning jälle ta kadus. Lasin selle jura muidugi ühest kõrvast sisse, teisest välja. Tuhude vaheaegadel hoidsin suunurki üleval ja naeratasin nagu peast lihtne :D Naerunägu pidi ju aitama heaolu hormoone toota? :) Aga tõsiselt. Kõik aja ma ainult siiralt rõõmustasin, et iga mööduv hetk on samm lapse sünnile lähemale. Miski suur tänutunne saatis kogu aeg. Sisendasin endasse aina suuremat rahu, tunnet, et suudan ja tahan ja oskan, ning teadmist, et see kõik läheb ilma sekkumiseta lõpuni välja. Esimest korda terve raseduse jooksul tundsin nii suurt kontakti oma beebiga, nagu ta oleks juba siinpoolsuses. Kogu selle aja oleks nagu ta käest kinni hoidnud ja iga hetkega teda siia ilma aidanud. Ilmselt selliste unenäoliste tundmuste pärast see sünnitus mulle nii imeline tundus ka ^_^

Või jah. Üdini meditatiivne kõik muidugi ka polnud. Tuhud olid ikka omajagu ebamugavad ja valusad. Ikka ja uuesti ujusid pähe mõtted, et miks ma JÄLLE seal selles olukorras olen. Meenutasin Risto sünnitust ja vangutasin mõtteis pead, et mis mul arus oli, et ma oma lubadusest "mitte oma elus rohkem sünnitada" kinni ei pidanud. Sama kiirelt pühkisin need mõtted kõik peast minema ja sisendasin edasi jälle ainult positiivsust, ainult ootust ja ainult rõõmu sellest suursündmusest. Siis tuletas pressitunne end meelde ja tabasin end mõtetelt, et eiiii... ma pigem kannatan neid tuhusid, kui et ootan presse :D Haha. Aga ka neid hirme suutsin lõpuks edukalt eirata ja tagasi oma positiivsel laineharjal edasi minna. 

Tuhude vahepealsed ajad veetsin silmad kinni selles kummalises maailmas, kuhu vaid sünnituse ajal satub ja mis kohati nagu transisolekuna tundub. Neil vaheaegadel püüdsin kõigi keharakkudeni lõõgastuda. Korduvalt ja korduvalt hakkas silme ette kangastuma üks konkreetne õhtu ajast, mil Risto oli 3-kuune. Õues oli ilus sügisilm ja läksin lastega mõnusat jalutust tegema. Tundsin end tol õhtul üdini rahuloleva ja õnnelikuna. Tol jalutuskäigul meenutasin oma laste sünde. Oli nii uskumatu, et olen kahe lapse ema  ning ma eiteagi.. see õnnetunne oli kuidagi nii ülevoolav, et ei mahtunud tookord minusse kuidagi ära. Kui tühised tundusid siis need sünnitustel kogetud paar päeva valusid ja vaevasid, kui nende tasuks olid inimesed, kes nüüd on mu elus kõige olulisemad, kõige kallimad, kõige hindamatumad....!

Oi, kuidas nüüd keset sünnitust tuhu saabudes umbusaldasin toda kunagist heldimustunnet ja mõtteid. Oli raske uskuda küll, et tolleks kauniks sügispäevaks olin unustanud kõik sünnituse vaevad. Muidugi  ma tean, et see nii oli. Ka selle viimase sünnituse valud olid pühitud juba.....issake.. ma ei teagi... sünnituspalatis.. kohe kui beebi süles oli. Kuid too kaunis sügisõhtu jäigi mu suletud silmade ees end aina kordama. See oli nagu see minu rahustav visuaal, millest kinni hoida ja millele keskenduda. See aitas valusid kergemalt üle elada, aitas valu õigesti mõtestada ja fookuses hoida seda, et kogu protsessi tulemuseks on meie elus peagi veel üks armas nööp. Kellele lootoseõis, kellele merelaine, kellele üks helge mälestus ühest suhteliselt suvalisest päevast ja suvalisest hetkest. Peaasi, et toimis :)  

Kl 13:20 vms jõudis lõpuks ka René. Tema ja ta "pool tundi" jah? Aga ohh, kui palju kergem hakkas, kui ta kohal oli. Ta tuli täie valmisolekuga jätkata minuga koos sealtmaalt, kusiganes parasjagu pooleli olin. Proovis siis tuhu ajal mu selga masseerida jmt, mis tal eelmistest sünnitustest meeles oli. Ainsaks korraks see tal aga jäigi, sest mulle kohe üldse ei sobinud mitte miski :/ Ka iseendale suureks imestuseks ma seekord ei tahtnud mitte kuidagi tema abi. Ei mingeid silitusi ega puudutusi ega massaaže ega seljavalule vastu surumisi. Isegi tema pitsitamise asemel eelistasin voodiääre küljes edasi olla ja pigistasin seda, püüdes ise samal ajal elu sügavamaid hingetõmbeid teha ja muu keha lõdvana hoida. René kohalolu aitaski lihtsalt nii, et seal oli nüüd veel kellegi energia mulle kaasa elamas. Et seal oli veel keegi, kes oli ihu ja hingega minu poolt ja mulle energeetiliselt ja vaimselt toeks. Mingi tuhu vaheajal sonisin Renéle oma ära leierdatud juttu, kuidas ma ei taha seda kõike enam iial läbi teha. Päris ausalt?? Ma ei tea, miks seda üldse ütlesin, sest teadsin juba siis momentaalselt, et ei usu ise ka seda. Haha. Ei mäletagi, kas ja kui, siis mida René selle peale vastas. Eks polegi oluline.

Püüdsin seekord end sünnituslauale kügelema mitte unustada ning proovida vahelduseks ka mõnda teist asendit, mida juhtmete küljes olles vähegi saaks proovida. Sain Rene abiga end laual neljakäpukile aetud. Nii kiidetud asend teine. Aga mulle ei sobinud. Kuidagi nii talumatu oli olla kohe. Läksin külili tagasi. Paar tuhu hiljem tundsin, et veed tulid. Seda tuli veel mõni sahmakas järgnevate tuhudega, aga kokkuvõttes polnud nii palju, et hullult pahisenud või ujutanud oleks. Veed olid ilusad selged ja  palusin Renél mitte sõnagi  kõssata ÄE-le nende kohta.

Minutid möödusid. Survetunne hakkas järjest sagedamini käima. Kerged okserefleksid hakkasid endast märku andma. See andis vihje, et lõpuni pole enam pikk maa minna. Palusin Renéd, et ta läheks küsiks mulle igaks juhuks oksekoti. Selle peale tuli ÄE ka sünnitustuppa asja uurima ja ära ta enam sealt ei saanudki.

Kell oli umbes 15 min enne 14. ÄE  hindas veidike olukorda ja arvas, et vaataks nüüd mul emakakaela üle, et siis ta teab, kas saab sünnitegevuse alanuks lugeda. Alanuks???? Nagu mismõttes?? Et kõik see eelnev ei olnud siis nagu usutav ega päris sünnituse moodi või ma ei saanudki aru..? Aga muidugi tahtsin ka teada, palju see avatus siis näitab, et kas sünnitus mu enda arvestuse järgi ka samakaugel on. ÄE sai avatuseks 8 cm ning näis hämmingus olevat. Minu jaoks kõik klappis, täitsa oligi tunne, et umbes niikaugel kõik on. Avatuse katsumisel taipas ÄE, et mul veed ka läinud ja hakkas pooleldi tänitades pärima, kas ma siis ei tundnud, kuna need ära tulid, teda oleks pidanud siis kutsuma jms. Ütlesin, et ei saanud aru jah, et mida sealt lappab, kas limakorgi sodi või vett. Hakkas siis seal oma asjadega kohmitsema, andurit otsima jne. Mul jõudis seal vahepeal mitu tuhu olla, kuid siis oli aeg sealmaal, kus tundsin selliseid presse, millele oli juba raske mitte kaasa aidata. Ütlesin, et kuulge, mul hakkasid pressid peale. Palus mul veel mitte kaasa suruda. Viskas oma tegevused nurka, kutsus  abilise ja hakkasid beebi sünniks ettevalmistusi tegema.
Vähemalt tundus too abiline väga tore. Kuni ta seal kõike paika sättis, juhtus ta mulle pikalt otsa vaatama ja see tema elevust ja rõõmu täis naetatus oli väga siiras ja julgustav. Läks kuidagi nii hinge ja andis mulle mõnusa positiivse energialaengu :) Ikkagi esimene võõras inimene seal KAHE päeva jooksul, kes reaalselt endast välja näitas, et kuule, väga tore ju, kõik on super ja hästi ning kohe-kohe on käes kõige imelisem hetk ^_^

Olingi terve sünnituse aja valdavalt külili asendis, sest et noh... ktg ju. Ega see väga palju valikuid mulle ei jätnud, mis ja kuidas olla. Kuna pressitunne juba käis, oli vaja vaagnale avanemiseks ruumi teha. Pandi mingi võimlemiseks mõeldud padi või asjandus jalge vahele, mis aitas külili olles jalgu võimalikult laiali hoida. Mõni tuhu hiljem katsus ÄE uuesti kaela. Oli täisavatus. Sain rohelise tule hakata pressidele kaasa aitama.

Muidugi ei hakanud kohe täiest jõust kedagi endast välja suruma, vaid lasin pressitunnetel enda peale tulla nagu pehmetel tuuleiilidel, millega vaikselt lihtsalt kaasa töötasin. Suutsin keskenduda ja oma mõtted nii palju finišile fokusseerida et tuhuaegne valu muutus märkamatuks. Tuhude tulles avaldasin väljahingates kõhulihastele võimalikult palju survet ja oli tunda, kuidas beebi väljapääsule järjest lähemale laskus. Ta muide polnudki varem päris paika laskunud. Ohh.. Aga sinnani see protsess oli kõik nii imeline. Tõesti nagu oleks last endast lihtsalt välja puhunud või hinganud. Nii hämmastav. Enam ei ühtegi uu-tamist ega oigamist, ainult vaikne nohisev hingamine ja vaikne palat. Muust mürast ja mulast vaikne oli see minu korduval nõudmisel, sest nagu ka kahel eelneval sünnitusel, saavutas René jälle oma ärevuse kõrgpunkti ja kukkus presside ajal lobisema :D Nagu mis sul, mees, viga on, ah?? Võiks juba nagu teada, et mul sel hetkel vaja täielikkus vaikust ja rahu :D   Vägaväga närvidele käis.

Päris lõpuni see presside aeg muidugi nii pehme ja kaunis lootoseõie avanemine ei olnud. Pea kroonimishetk tõi ikkagi valukarje suule ja lõi kogu keha valukrampi. "Tubli!, hinga veel ja pressi, ära karda seda tunnet!" innustas ämmaka abiline. Ja ega ei kartnudki. Ahmisin viimased riismed õhusõõme selle lõppeva tuhuga, et pea jumalaeest kuskile poolepeale seekord ei jääks ning pressisin siis juba täiega kaasa kuidas iganes jaksasin. Ei jäänudki :) Aga neetult valus oli see väljapress ikkagi. Nii valus, et peale valukarjet ma reaalselt nuuksusin René särgikrae küljes, millest  kinni olin haaranud, nii et see teda juba korralikult poos. Jäin valule järele nuuksudes uut tuhu ootama, et asi lõpule viia. Järgmist tuhu aga ei tulnud ega tulnud.  Korraks tekkis ärevus, et mis edasi saab, sest lapsel oli niigi nabanöör 1x ümber kaela ja see viivitus seal muutis teda järjest sinisemaks. Ma ei tea, kui palju aega, kui mitu minutit vms sinna vahele päriselt jäi. See lõpuviivitus tundus igatahes parajalt igavikuline aeg, sest noh... kõik aja oli mul valus olla ja kogu see teadmatus, et kuidas siit punktist edasi saab, kas lapsega on kõik ikka ok jms muremõtted. Edasi sai see, et kui vähegi mingit tuhumoodi asja tundsin (üli nõrgalt), tuli pooleldi toore jõuga ülejäänud laps välja pressida. Kl 14:00 see õnnestuski ja meile sündis tütar ^_^


Ühtäkki oligi kõik läbi. Sinine beebi tegi paar vääksu. Uskumatuil silmil vaatasin oma imearmast lapsekest enda ees ja ikka veel nuuksusin tagantjärgi. Üle elatud tunnete virr-varrist, sünnituse teekonnast, valust, ehmatusest, kergendustundest, pingelangusest, õnnetundest, tänutundest, armastustundest.. Issand, kõigi maailma asjade pärast vist. Kuid mitte kaua. René sai peagi läbi lõigata nabanööri. Beebi mähiti rätiku sisse, anti mulle sülle ja paluti mul teda enda vastas hoida ja tugevasti masseerida. Kiirelt hakkas ta järjest roosamat jumet võtma. Nii et lõpp hea, kõik hea ^_^
Selline ninanips arstidele ja nende plaanidele. Aega võttis see kõik 3h10min. Minu mõistes kiire sünnitus. Ja mis on need kolm tundi valutamist enam nüüd....... Täiesti tähtsusetud, täiesti unustatud. Meeles on ainult kõik, mis sellest valust sündis ^_^ 

Ma ei teagi......... Hoolimata katsetest mind surmani ära hirmutada, jõumeetodeitest, mida siin üritati ja isegi sellest väiksest lõpuehmatusest väljumisperioodi ajal oli see lõpuks siiski üks väga ilus ja hästi kulgenud loomulik sünnitus. Oma olemuselt just see, mida kogeda soovisin. Olin nii-nii rõõmus ja tänulik selle kõige üle, et juba olid mul kõik kannatused ununenud ja tundsin ainult ülevoolavat õnnetunnet. Tänasin beebit, et ta lõpuks ise tulema hakkas ja millelgi muul sekkuda ei lasknud.

See väike mannatera vaatas mulle väga pikalt, rahulikult ja sügavalt suurte silmadega otsa, kuni instinktid teda tissi panid otsima. Esimene beebi mul, kes ise on peale sünnitust hakanud huvi tundma, et kas kuskil süüa ka antakse :D ja tegi seda kohe ka õigesti. Mul jäi üle ainult vaadata ja imestada, mismoodi see äsja sündinud ilmaime seda kõike oskab.  Poisid ei ole mul osanud nii vara ise tissi vastu huvi tunda ja neil oli õige söömisvõttega ka rohkem pusimist.

Ämmaemand jätkas kriitikalainel, väitis, et mu emakas ikka ei funktsioneerinud enam piisavalt hästi, et sellepärast ei tulnud presside ajal tuhu ka enam peale. Ikka lõpuni välja ainult negatiivsus. 

Igatahes. Ees ootas mind veel vaid platsenta väljutus. Kõige muu taustal oli see juba pisiasi. Õmblusi seekord ei vajanudki, ainult mõni marrastus oli, see ka "välisest abistamisest" mitte beebi sündimisest. Niiet kokkuvõttes saan öelda, et see oli kõige kiirem, leebem ja pehmem sünnitus neist kolmest. Aitäh, armas lapseke, nii ilusa rasedusaja ja saabumise eest ^_^ See jääb mu mälestustesse nagu üks pikk pehme pai!


Jäime 1,5 tunniks sünnituspalatisse omapäi. Enamuse ajast oli beebi kaisus või nosis rinnal. Kõik tundsime end ülimalt hästi. Mõtted olid seljatagusest sünnitusest veel nii elevil. Tundus nii napp pääsemine see kõik. Esilekutsumise mõttes napp. Et siis, mida see ootamine meile enam annab jah.....

Ega alati ei annagi midagi, aga seekord, näe, andis loomuliku suhteliselt sekkumata sünnituse ja terve beebi. Me Renéga veel tükk aega ei uskunud, et kõik nii hästi minna sai. Tundsime, et reedesele esilekutsumisele mitte minek, enda ja oma keha usaldamine oli end kõigiti õigustanud. Eks jah. Ma ei taha siinkohal üldse vastu rinda taguda ega mitte mingit moodi propageerida taoliste otsuste omapäi tegemist, vaid pigem rõhutada, et mul olid mõjuvad ja piisavad argumendid neid otsuseid vastu võtta ning mul oli piisaval määral usaldust tehtud uuringute, läbivaatluste, enda sisetunde ja varasemate kogemuste suhtes. Alati on variant, et kõik ei lähe üldsegi nii hästi. See variant on ka "õigel ajal" sünnitama minnes. Sel juhul lihtsalt keegi ei rõhuta sinu enda vastutust niivõrd palju. Aga kui sa juba oled see "probleemne patsient", siis see lihtsalt annab arstidele võimaluse kõiksugu kõrvalekalded sinu kaela ajada. Nii sain ka mina pidevalt "puid alla" iga mitte nii ideaalse näitaja puhul, pidevalt rõhutati, et see on ülekandlusest ja no ma ise ju otsustasin ka veel rohkem üle kanda.... Ma ei tea..... Sisimas tundsin, et pole midagi valesti teinud. Beebi oli rõõmus ja rõõsa, kõigiti terve. Mina olin rõõmus ja õnnelik, kõigiti terve. Sünnituse kulg oli 99% ulatuses ilus ja sujuv.. Me mõlemad olime ülimalt vaprad ja tublid. Mida veel tahta? Ma pole vist eluski nii tänulik millegi üle olnud, kui olen seda praegu. Ma lihtsalt ei tea enam, kuhupoole oma tänu adresseerida. Universumisse kuskile.... Aitäh!


Ühel õndsal ja rahulikult hetkel tuli palatisse seesamune moor, kes alguses nii meeleheitlikult mul vett üritas lahti saada. Tal oli kaasas vist õpilane, tegi tollele seal  justkui mingit tuuri. Tahtis vb talle midagi näidata või ma ei kujuta ette, mis neil meie juurde nii intiimsel ja ilusal hetkel üldse asja enam oli. Ma tahtnuks ta koheselt saata sinna, kuhu päike ei paista, sest tema nägu oli küll viimane, mida parasjagu näha soovisin. "Noh, kas hakkame sünnitama ka?" küsis ta ruumi astudes. Tuli toppis mulle oma näolapi lähemale ja uuris, et mis, kas vaibuski tegevus ära? Kuni avastas, et mul laps rõõmsalt rinnal on. Kohmetus teine päris ära. See tema pikaks veninud nägu oleks lausa pildistamist väärinud. Näppis laual seda pakendis andurit ja pobises vaikselt oma õpilasele, et noh, ei pidanudki seekord midagi tegema. Soovis moka otsast õnne ka ja tegi maru kiirelt minekut.


Mingi aeg toodi süüa. Imestasin, et mul puudus selline nälg, mida varasematest sünnitustest ja haiglasviibimistest mäletan :D Söömiseks tuli  end lõpuks sünnituslaualt püsti ajada. See oli nii kerge! Tõsi, ka rasedus ise oli kerge, kuid sünnitusjärgne kergus oli jälle nagu midagi enneolematut.  Nii kerge oli olla ilma kõhuta! 9 kuuga ununeb ikka nii mõndagi! Ja ma sain täiesti kergelt liikuda, ei olnud sünnitus mind kuidagi halvanud ega sandistanud. Oli raske uskuda küll, et kõik asjad nii hästi ja kenasti minna said:)

Viimaseks protseduuriks sünnitustoas oli lapse mõõtmine ja kaalumine. Seda tehtigi alles peaaegu 2h pärast sündi.

* * *

Sugu: tüdruk
Koht: Tartu Ülikooli Kliinikum
Kuupäev: 9. juuli 2019

Kellaaeg: 14:00
Kestus: 3h 10min 
Rasedusnädalaid: 42+0
Sünnikaal: 3745g
Pikkus: 51 cm
Pea ümbermõõt: 35,5 cm
Apgari hinne: 7-8-9

* * * 





Kl 16 paiku pakkisime sünnitustoas oma kodinad kokku. ÄE saatis meid alla ära ja ei saanud ikka veel oma ninakusest üle. Nähvas moka otsast vägagi ebasiiralt, et palju õnne siis.. Mul ei olnud talle tahmist aitäh öelda. Polnud teda nagu millegi eest tänada, sest nii halvasti pole veel ükski teine sünnitusämmaemand mind tundma pannud. Ok, lõpus, kui tuhu peale ei tulnud, siis sain abistavat juhendamist, mida ja kuidas teha. Tõepoolest, selle eest suurim aitäh! Ülejäänu eest saan tänada ainult beebit Renéd, iseennast... Ja universumit. Ning tõsiasja, et tegu polnud mu esimese raseduse & sünnitusega.


René viis asjad ära palatisse, jättis meiega aidaa ja läks ära koju laste juurde. Võtsin seekord ühispalati, nii et tal poleks nagunii varianti olnudki sinna jääda. Arstid vaatasid beebi uuesti üle, tehti veel vajalikud proovid, sest nabaväädi proov ei olnud ka kõige eeskujulikum. See oli muidugi vesi arstide veskile, sest need said jälle mulle rääkida ülekantud rasedusest jne... Mu juba kõrvad jooksid sellest kõigest. Kellegi asi polnud mulle muidugi kunagi hiljem teatada, et teine proov oli korras ja ilus. Milleks, eks. Las mulle jäi see tänitav ja süüdistav loeng viimaseks teadmiseks. Emalt kuulsin, et kõik on korras, kui ta vaatama tuli. 


Lõpuks pärast seda kõike saime ära palatisse puhkama. Tundsin ennast väga-väga hästi. Väga uhke, ilus ja väekas oli olla. Sügav rahu valdas mind, kui lõpuks ära palatisse pikali sain, beebi mu süles tudumas. Nukraid noote tõi meeleoludesse ainult igatsus kodu ja poiste järele. 
 

Piia sünni eellugu

 8. juuli

On esmaspäev. Ärkasin hommikul vanas heas igiraseduses. Sügavat rahu mus ei valitsenud, sest.... Arvestades, et plaanisin hiljemalt homme end lõpuks haiglasse näole näidata, siis igasuguse nullseisu juures lihtsalt kuuluski mõningane meelemuserdus tänase juurde. Miskit ülimat masendust aga kah polnud. Pigem ikka tavapärane hommik. 

Valmistusime parasjagu igapäevaseks õueminekuks, kui sain telefonikõne haiglast. Mul läks kõrvust mööda, kes oli helistaja, aga keegi naiste nõuandlast või sünnieelsest osakonnast igatahes ühendust võttis, uuris, miks ma reedel esilekutsumisele ei ilmunud ning et vahest olen kuskil mujal jõudnud ära sünnitada ning neil sellekohane info lihtsalt puudub. Vastasin nagu asi on, et olen ikka ühes tükis. Selle peale muutus rääkija kõneviis etteheitvaks, jutt kritiseerivaks ning hirmutavaks. Kas ma ei tea, et mu raseduse kauguseks on juba 41+6!! Ma seadvat oma lapse tõsisesse ohtu ning kuidas siis nii, et mina üksi siin niimoodi nüüd taolisi otsuseid teen!? Nõme oli sedasi kelleltki puid alla saada, kuid võtsin ühe vaikusehetke ning selgitasin rahulikult edasi, et otsustasime jah lapse isaga nii. Rääkisin ka, mille põhjal sellise otsuse üldse julgesime teha. No et 1. juuli arstilkäigul oli UH ideaalses korras, muud raseduse näitajad ka. Veel kui arvestada, et menstruatsiooni järgi täitunuks mul 3. juulil alles 40 nädalat, siis pole tänaseks raseduse kauguseks ju üldsegi mitte midagi hullu. Ja lõpuks, kõike seda arvesse võttes ei tundunud mulle see reedene esilekutsumise põhjus, -  et muidu kasvab laps liiga suureks - piisavalt põhjendatud. Et siis otsustasimegi mehega, et julgeme usaldada veel asjade loomulikku kulgu ja anda mõne päeva jagu beebile aega ise tulla. Telefoniskõneleja tõmbas end vähe tagasi ja suutis pisut nagu mõstev olla. Kuid jutu lõpuks rõhutas uuesti kõiksugu ohte, mis ülekantud rasedusega kaasnevad ning manitses kindlasti täna või jah...hiljemalt homme siis kontrolli minna. 

Kõne lõppes ning mul oli muidugi igasugune rahu läinud. See oli asendunud mure ja hirmumõtetega. Kõigest hoolimata üritasin siin meie igapäeva askeldustega jätkata. Aga iga hetk edasi oli suurem hirm, et mis siis kui homme on juba tõesti liiga hilja. Sest et no tegelikult ju ka, arstl võib ju õigus olla. Kust mina siis tegelikult tean, äkki olengi juba oma lapse kõhus nii hullu ohtu seadnud.. Paljast mõttestki hakkas paha. No hirmutada igatahes osati ülimalt hästi. Läksin lastega õue, ise samal ajal Renéga ja emaga asju läbi arutades, et mida, millal, kuidas ja kas ikka teha. Kõik aeg istus nutuklomp kurgus. Jõudsime Renéga üksmeelele, et ok, ei oota homseni, vaid käime siis täna kontrollis ära. Aga lihtsalt kontrollis, eks?! See ei saa ju kuidagi paha olla. Vastupidi. Saame siis ehk kinnituse sellele, et kõik on korras. Või siis ei ole.

Plaan sai paika, et ema tuleb lõunaune ajal teadmata ajaks lapsi hoidma. Mul aga hirm naha vahel, sest oli meeles Anni jutt tema enda kogemusest, kuidas haiglast enam naljalt minema ei lasta, hirmutatakse surmani ära jne. Järgmise telefonikõne tegingi talle. Kuulas mu ära, kinnitas, et keegi tõesti ei lasegi mind sealt haiglast enam minema ning soovitas mul hoopiski minna nt Põlvasse siis selle oma esilekutsumislehega ning enne helistada mingile kiidetud sünnitoetajale, kasvõi lihtsalt selleks, et veidi maha rahuneda, temalt häid mõtteid ja positiivset energiat saada. Seda kõike oli mul tõepoolest vaja, kuid miskipärast  ei tihanud helistada. Pisarsilmil suutsin vaevu poistega mänguplatsil aega veeta, kuni ärevus ja hirm minust võitu said ning me ära koju läksime mõttega, et tuleb haiglas ära käia.

Niisiis tegin end nii korda kui suutsin, pakkisin haiglakoti lõplikult kokku, panin lapsed ära lõunaunne, ootasin ära ema ja no nagu ikka lasi R. end siin kõige kauem oodata. Hulluks ajas see kõik. Haiglakott tuli ka igaks juhuks kaasa võtta, sest polnud teada, mis tulemusi uuringutelt saame ja kuidas kõik läheb. See teadmatusse minek tundus kõik nii lõplik ja vastumeelne, et ära minnes ema kallistades puhkesin jällegi pisaratesse. Ma ei suutnudki niipea rahuneda. Terve autosõidu aja pillisin ja haiglaski veel ja.. R. muudkui rääkis, et ärgu ma arvakugi, et praegu sünnitama läheme. Et see ongi ju lihtsalt kontroll, mitte midagi muud.
Jõudsime kl 14:30 paiku sünnieelsesse osakonda. Esialgu tundusid inimesed, kellega seal suhelda tuli isegi täiesti normaalsed. Või noh. Eks sealt jah kohe tuli seesama kuuldud jutt, et kuidas ikka kõik nii ohtlikus kauguses juba on, aga kuna polnud millegi põhjal kindlaid järeldusi teha, siis vist seetõttu oldi esialgu pigem vaoshoitud. Ämmaemand tundus mõistev ja normaalne olema, arst aga enam nii väga ei sümpatiseerinud. Ta hoiak oli range ja jäik, ei mõistnud ta meie positiivset hoiakut mitte grammigi ega saanud R. naljadest ka üldse aru. Suu kriipsuks tõmmatud ja kulm kortsus vaatas siis kõigepealt emakakaela üle. Täiega valus ja ebameeldiv oli, kui ta seal surkis. Jäi mulje, et ta isegi ei pingutanud, et see minu jaoks vähem ebamugav oleks. 2cm avatust oli olemas. See ei üllatanud kedagi, sest ilmselt olen nii juba nädalaid ringi käinud. Muus osas oli emakakael ilus ja korras, lihtsalt... mitte sünnitamisvalmis veel. Saadeti edasi UH-sse. Ka kõik sealnähtu ja kuuldu oli ilus ja korras. Beebi oletatavaks kaaluks pakuti ~3800g. Lootevett piisavalt, platsenta ilus, verevoolud, südametöö jne, kõik hea. 

Läksime tagasi üles arstide jutule arutama, et mis siis edasi saab. Meilt küsiti, et kui pole nõus kohe sünnitust esile kutsuma, millal siis arvame, et seda võiks teha. R. jauras seal aina sellest mingist 12. juulist, mis oli isegi minu jaoks liig mis liig. Ma vist ei julgeks päris nii kaugele ka seda rasedust venitada. Aga nt ülehomseni (st kolmapäevani) oodata julgesin ma küll. Arst pööritas selle peale silmi ja muutus jälle närviliseks ja kärsituks, et mis vahet seal enam on, täna või kolmapäev!? Ootamine ei venitamine ei andvat meile nagunii enam midagi! Et ikkagi ei pruugi ju laps ise sündima hakata ja siis peaks ikkagi esilekutsumine olema. Lisaks tuleb arvestada, et esilekutsumine ei pruugi ka kohe mõju avaldada ja laps ei pruugi siis ka ju kohe samal päeval sündida. Kõik kokku olla liiga suur risk ja oht lapsele. Ning tagatipuks, isegi kui mul peaks sünnitus nüüd ise pihta hakkama, siis mu emakas ei pruugi nii kauges raseduses ka enam koostööd teha, päris toimida nii nagu peaks ja lapsele hea on ning ikkagi lõppeks see kõik mingi sekkumisega. 

Hirm, negatiivsus, mustad stsenaariumid, hirm, hirm ja veelkord hirm! Mitte midagi muud ei kuulnud. Et aga näitajad siiski ilusad olid ning lõppsõna ka meile jäi, siis justkui saime rohelise tule oodata ära see kolmapäev. "Ahjaa, aga mul tuleb veel tingima ktg alla ka minna!" meenus ühtäkki arstile. 

No ok. Kui vaja, siis vaja. Igatahes tundus, et suutsin esimese hirmutamise vooru edukalt läbida. Ilusad uuringute ja proovide tulemused olid kõnekamad kui miski muu ja see võttis ärevused ja pinged maha. Täiesti rahunenud olin. Rõõmustasin emale ka, et oh, tuleme ära koju. Annile kirjutasin üldse, et pääsesime juba haiglast ja et isegi üsna normaalsed arstid tundusid. Liiga ennatlikult ja rutakalt tegin ja arvasin seda kõike, sest arsti arvates polnud mu ktg absoluutselt hea. Mingite andmete kõikumise peale lendas ta dramaatiliselt kohale ja kukkus tänitama, et see näit on ülimalt paha-paha, see näitavat, KUI halb lapsel kõhus juba olla on ning et sellise näiduga tema mind küll enam koju lubada ei või. Muidugi mõjus see nagu külm ämbritäis vett kraesse ning mul oli automaatselt jälle stress laes ja pisarakraanid lahti. Julgesin kommenteerida, et nt sünnitusel tuhude ajal näeb taolist pilti ju päris sageli ja see on kokkutõmmete puhul üsna tavaline nähtus, et lapse südamelöögid sel ajal langevad. Nähvas siis mulle, et kui nii tark olen, siis mida ma üldse haiglas teen, et võimegi ära koju minna ja ilmselgelt me seda last vist elusa ja tervena kätte saada ei taha. Sünnitusel saadaks tema taoliste näitajatega juba keisrilõikele ja...... Ohh.. sealt torust tuli igast agressiivset p**ka no. Ei suutnudki enam. Pisarad lahmasid. R. püüdis olukorda maha rahustada. Arst aga järgi ei andnud, ütles, et tema mind enam koju ei lase,  mul tuleb kindlasti jääda vähemalt jälgimisele. Sellega jäime nõusse. R sai valesti aru. Ta arvas, et tehakse lihtsalt üks ktg veel ja siis pääseme ära koju, aga nad ikka kirjutasid mu konkreetselt haiglasse sisse, et kuni mistahes lõpplahenduseni siis last ja mu ülekandlust jälgida. Draamat ja pisaraid jagus selle kõigega veel kauaks.

Kirjutatigi mind siis sünnieelsesse palatisse ja lükati kohe uus ktg peale. Ka haiglaõde, kes esiti tundus normaalne, oli tolleks ajaks võtnud hoiaku, et oleme nõmedad lapse ohtu seadjad. Teine ktg oli ilus. "Aga mitte täiuslikult ilus," kähvas too õde tõredalt. Võeti vereproov ja uriiniproov.... 

Kulus ikka tükim aeg, et kogu seda hirmutamist ära seedida ja jälle endas stabiilsus ja rahu leida. R. ka mauras veel pikalt, oli tige, et poleks pidanud üldse haiglasse tulema ja passis kuni õhtuni mu juures. Ta oli nii häiritud ja punnis vastu, et tema läheb sealt ära ainult koos minuga, et viib mu lihtsalt koju ära. Nii need asjad muidugi ei käinud. 

Kogu selle draama sees polnud ma märganudki, et miski nõrk "päevade" valu on ilmunud. Sellised ähmased kaugusest tuntavad ja hooti käivad valuhood. Raske öelda, millal nad siis algasid. Polegi  oluline. Peaasi, et nad üldse tekkisid! Arvestades, et ma terve raseduse aja pole mingeid taolisi asju tundnud, näis asi olevat nüüd palju kõnekam. Nalja viluks isegi hakkasin nende vahesid mõõtma ja, oh, üllatust, lausa mingi regulaarsus oli sel kõigel! R. ei saanud pihta, et miks ma iga veidi aja tagant kükki laskusin. Rõõmustasin siis talle, et midagi on toimumas! Tõesti, esimest korda selle raseduse jooksul tundsin ja praegugi seda siin kirjutades tunnen midagi!!! Ei teagi siis, kas asi algas sellest, et too nõme arst mul emakakaela surkis ja venitas või oligi nagunii aeg ja sama asi leidnuks aset ka kodus? Ei omagi enam tegelikult tähtsust. 

R. usutles veel pikalt, et kas nalja teen nende regulaarsete valudega või tõsiselt räägin? Muidugi ei teinud sellise asjaga nalja! Olin lõpuks usutav küll, sest viimsedki nutused meeleolud haihtusid lõplikult ja kõik tundus ühtäkki palju-palju helgem. See oli see murdepunkt, kus meeleheide asendus lootusega, et ehk ma siiski juba homme sünnitan. Tean küll jaa, et suhteliselt suvalised uitvalud, mis ei pruugi midagi veel tähendada, aga no.....! Vähemalt mul on see sisetunne nüüd, et keha kuidagigi ikkagi juba valmistub, st ka esilekutsumise korral on siis paremad šansid, et protseduur edukalt kulgeb. R. sai igatahes sellest piisava pingelanguse, et koju ära minna.

Nüüd õhtul kl 21 paiku tehti viimane ktg. Enne seda käisin ära vetsus ning avastasin, et limakork on hakanud eralduma!! Seda nähes olin juba väga-väga-väga rõõmus. Nii rõõmus, et helistasin R.-le ja ütlesin, et homme sünnitamine on järjest tõenäolisem!!! Vedelesin nüüd tunnikese ktg all ja minu suureks hämminguks näitas see kandiliste tippudega regulaarseid (7 min vahedega) kokkutõmbeid, mida isegi oli korralikult tunda ja vajasid kohati ülehingamist. Veider, et need olid tuntavad ktg all passides, toco viskas iga kord 100ni ära. Niisama aga ei tunnegi neid õieti. Saab näha, mida öö toob. Igaks juhuks toodi kapile valuvaigistid, et öö puhkuse tähe all mööduda võiks. Rohkem tundub aga, et asi vaibub. 

Igatahes! On juba peaaegu kesköö. Kui beebi nüüd kõhus oma jenkad ja polkad lõpetada suvatseb, võtan enne und temaga ette veel tõsised jutuajamised, et ta nüüd päris kindlasti ikkagi tulekule end sätiks ja ise endale oma sündimise hetke valiks. Ta jah paneb peale  ktg-d nii hullu möllu kõhus, et see on ainus põhjus, miks ma juba ei maga ja oma aega siin kirjutamisega hoopis sisustan. Aga muidu, olen nüüdseks juba tõesti väga rõõmus ja õnnelik! Mind valdab suur rahu, sest kõik polegi veel kadunud, veel on täiesti reaalne võimalus saada ilma sekkumiseta sünnitus :)

Nukker olen muidugi natuke ka, aga ainult seepärast, et kodust eemal olen. Küllap pole poistel seal ilma minuta tegelikult häda kedagi. Lihtsalt.... Ei teadnud, et haiglasse sisse jään. Kes teab millal nüüd siit koju tagasi pääsen. Olin lapsi küll selliseks stsenaariumiks ka ette hoiatanud, aga ega ei uskunud, et see käiku läheb. Eks osalt sellepärast ka päeval nii palju siin pisaraid pildusin. Siiski on nüüd olukorral juba jumet ja ehk sel istumisel siin saab veel ilus lõpp olema!!!! Pöidlad ja varbad risti, et see nii ka oleks!!!! Head ööd!

Risto sünnilugu

Seda see eelmine õhtu mulle veidi teistsugusem tunduski. Midagi oli nagu salamahti toimumas, aga täpselt ei osanud öelda ka, mis. Ainus, mida oma silmaga nägema juhtusin, oli hetk, mil kõht reaalselt senisest VEEL allapoole vajus ja ülespoole tühjus järgi jäi. Polnud valus, ei surunud kuidagi vaagnale ega midagi, õrnad päevade moodi tuiked kuskil ähmasuses vaid, aga need mul igapäevased olnud. Edasist ma igatahes kahtlustada ei osanud. Veel päeval oli ju tunne, et vean veel ilusti paar nädalat välja. Kuid nüüd, keset ööd, ärkasin mina ka veeloigus nagu paljud beebigrupi naised ja nägin ära, mida looteveed endast kujutavad. Lihtsalt ühel hetkel keset magamist käis vaikne plõks ja sajandiksekund hiljem tundsin, kuidas keegi nagu valaks mulle sooja vett voodisse. Mõistsin kohe, millega on tegu. Olin krapsti üleval, seisin voodi ees ega osanud kohe midagi ettegi võtta. Vesi lihtsalt sorises. Refleksist panin käe ette, et Rannari pott ligi haarata. Enamuse sellest roosast vedelikust püüdsingi sinna. Huvitav elamus kahtlemata   
Jäin ootusärevalt jälgima, mis mu kehaga edasi toimub. Hetkel on sellest möödas tund ja mitte mingisugust tegevust ei tuvasta. Helistasin keset ööd emale, et temaga uueks päevaks mingi SOS plaan paika panna. Elevus oli nii suur, et sai Annilegi sõnum saadetud. Vast ta ei pahanda. Jään loo arengut ootama ja üritan edasi magada, kui ärevus vähegi laseb.
 9. juuni öö kl 4:27

* * * 

Magamine on lootusetu üritus? Esialgu ta oli seda kohe kindlasti, sest mul haiglakott jätkuvalt poolik ning ise must ja kasimata. Oleks ikka pidanud eile Annelinnas ära käima ennast ja riideid pesemas :/ Nüüd tuli ikka omal siin kraani all kuidagi küürutada ja nädala jagu rasvaseid juukseid pesta. Lisaks Rannari kott ka ju vaja kokku panna, kuna pean ta ikka ema juurde viima. Hetkel jäi plaan nii, et lähme hommikul ära Kalda teele. Loodan siiralt, et ma siis veel ei valuta ning jaksan lõunani vastu pidada. Ma ei tea, mida ja kui kiiresti oodata on ning see paljas lootus mind just palju rahulikumaks ei tee. Ei tea, mis Rannari lõunatudust saab. Kes temaga jääb jne. On variant, et ema saab töölt erandkorras ära. Või kui see pole variant, siis peab René töölt ära tulema ja lapse und valvama jääma ning mina üksi haiglasse sõitma. Viimane variant pole just kõige meelepärasem, kuid küll hakkama saan! Teist valikut nagu polegi ju :) Aga kes teab, kuidas kõik läheb. Vahest pole valusid niipea oodata ja kõik ülejäänu loksub ka kuidagi paika.
Ma vb juba magaks, aga Rannar virgus kl 5:30 paiku ja on oma tunnikese voodis lihtsalt ärkvel passinud. Masendav. -_- Eks tal ka ärevus sees, sest igal õhtul olen talle rääkinud, et venna sünnib varsti-varsti, selgitanud, mis ja kuis siis saab jne. Ning nüüd ongi see hetk käes ja ta saab aru, et midagi on teisiti, emme on ärevil, sahmib varahommikul elamist pidi ringi ja pole üldse tema ise. Tegelikult pean hoo maha võtma ja üritama kasvõi tunnikeseks veel silma looja saada. Olen megaväsinud ja järjekordselt magamata. Valusid on tunni sees mõned, aga need ikka vääääääga tagasihoidlikud. Kokkutõmbeid ja kõhu kõvatamist ei tähelda. Aeg-ajalt tekib mingi surve... khm.. tagumikus. Beebi on hakanud veidi müksima. Muud praeguse seisuga mitte midagi.
9. juuni hommik kl 6:28

* * * 

Plaanist Kalda teele minna ei saanud midagi. Tundsin, et kodus on parem olla, seda enam, et midagi ei toimu ikka veel! Kell näitab 10:44. Vestlesin hommikupoole emaga telefonis, hirmutas mind oma umbusuga, et kas ikka tohib nii pikalt kodus edasi olla, kui veed ära tulnud. Guugeldamine ainult süvendas neid hirmusid. Umbes tund tagasi tabas mind paanika, et äkki ikka midagi on valesti ja peaksin otsekohe kontrolli minema. Aga kuidas ma lähen, kuhu Rannar jääb, kes siis teda lõunatudule paneb jne. Oleks olukord tuntavalt paanilisem, ma ei kahtlekski René töölt ära kutsuda või emalt uurida, kas ta saaks ehk ise töölt ära. Lihtsalt enda rahu nimel kontrolli minekuks ei tahaks neid kumbagi veel häirida. Valuhood harva ikka esinevad, aga beebi liigutusi on alates viimatistest liigutustest nüüd maruvähe olnud. Ämmaemanda nõuandeliin on ka pidevalt kinni ja järjekorras. Sain juunibeebide grupist lohutust, et ühel, kel sarnane stsenaarium oli, hakkas aktiivsem tegevus u 12h möödudes. Mul veel kenad 5h siis tiksuda ju :D Lähen parem Rannariga väiksele õuetiirule. Rannar jah. Ta vaesekse tundub täna nii õnnetu olevat. Muudkui käib ja norutab :( Ja mind ärritab iga pisiasi. Pole just parim kombo, aga üritan kuidagi olla. Eneseületused on juba vanemdamise näol alanud. Aga mõelda, täna see imeline sündmus jälle toimubki!! Ma veel nagu päriselt ei usu!

* * * 

Kell on 13:00. Valud on pool tundi mingisugust regulaarsust näidanud. Käivad nii iga 10 min järel ja kestavad keskmiselt 40 sek. Helistasin Renéle & emale, et nad ka teaks, kaugel asjad on ja oskaks oma liikumisi planeerida. Ema hakkabki ära siiapoole sättima, mis lubab mul siis millalgi ära haiglasse sõita ning Renél veel veidi tööd teha (vähemalt niikauagi, kuniks selgub, palju avatust on või midagi). Või siiski mitte. Kamandasin ka René ära kodupoole, sest väga-väga kiirelt said 10 min vahedest 4-5 min vahed. Olukord pole endiselt paaniline. Täitsa rahulik on. Lihtsalt teades, et palju aega kulub veel Renél kõiksugu sõidutamisteks, siis hea, kui nad juba tulema hakkavad.


Vahepeal jõudsid koju nii René kui ema. Ema ei talunud kuidagi mul neid kergeidki tuhusid kõrvalt vaadata ja arvas, et peaksin juba kiiresti haigla poole sõitma. Talle tõesti tundus, et olin kohekohe sünnitamas? Naiivitar :D Ta ajaga omajagu  ära unustanud need asjad. Või on ta lihtsalt harjunud, et lähebki nii kiirelt? Noh, vb tal peale kolmandat-neljandat last läksidki edasised sünnitused ruttu. Mul aga tuleb alles teisega maha saada :P
René viis Rannari ja ema ära Kalda teele, misjärel tuli mulle järgi ja suundusime Ülikooli Kliinikumi. René käis veel vahepeal kiirelt poes, haaras värskavett ja puuvilju. Autosõit oli ebamugav, aga üllatavalt vähe tuhusid jäi selle aja sisse, vist mingi 2-3? Tundus, et tegevus muutus ebaregulaarseks ja aeglustus. Ma seal poeparklas istusin ja mõtlesin, et proovigu ainult see kõik soiku jääda. Õnneks see ebaregulaarsus kestis ainult autosõidu aja. Kontrollis endine olukord  taastus koheselt. 

Jõudsime umbes kl 15-ks haiglasse ja otsejoones pandi KTG alla. Valud ei tundunud jätkuvalt mitte midagi hirmsat. nende ajal pidi juba küll sügavamalt hingama ja mõttejõud pidi juba tööd tegema, et end lõdvaks sundida, kuid noh, mälestuste põhjal tundus see ikkagi alles üsna algus. Valud viskasid ekraanil ikkagi juba 100ni. Ktg ise aga oli selline...justkui paljulubav, aga mitte piisav. Olid küll regulaarsed tuhud ja mõni isegi veidi kandilise tipuga, kuid avatust selle pildi järgi ma palju ei arvanud.
Kuna vete tulekust oli juba 12h möödas, tehti vereproov, et kontrollida põletikunäoitajaid. Kuni verevõtuni ei saanud arugi, et minuga tegeles praktikant. Mu olematud veenid lõid ta enesekindluse aga omajagu kõikuma, et tegi edasi nii jaburaid liigutusi. Üritas täiesti vales asendis mul't veeniverd kätte saada. See tal ei õnnestunud 2-3 korral, torkis ainult käsi siniseks ja ohkis mingi miljon korda, kui võimatud veenid mul on. Kui ta lõpuks tabaski mingi veeni, siis ei liikunud veri sisuliselt üldse! Kahtlustas mind enese näljutamises ja milles kõiges, et sellisel puhul veri ei liikuvatki. No midaa!? René kommenteeris, et veidike vale asend nagu pole või!? Tädi tegi näo, nagu poleks ta midagi kuulnudki. Lõpuks tuli arst, või st. õige ämmaemand, kes vaatas avatust ja võttis lõpuks ise veenivere ära. Tal vähemalt asi õnnestus, ehkki ka alles teisel katsel. Kurjustas torgitud veenide pärast praktikandiga ja ütles, et sellises asendis ei võeta verd. Avatuseks saadi 1,5 cm, mida pehme emakakael lubas 4cm-ni venitada. Jäeti haiglasse ja saadeti edasi sünnitustuppa. Ülla-ülla, sinnasamma, kus Rannargi sündis:) Deja vu!

Nii veider on keset päist päeva valutada ja sünnitust oodata, õues kuum suveleitsak ning reedeõhtune laisk olustik. Mismõttes autod rahulikult tänaval kulgevad, mõni üksik inimene jalutab, päike taevas lõõskab, vaikne tuuleke liigutab moe pärast puulehti, kell seinal tiksub omasoodu...? See kõik tundus kuidagi nii rahulik. Liigagi rahulik. Kummaline, et ühtedel inimestel on parasjagu toimumas sellised suured elusündmused, samal ajal kui muu elu lihtsalt kulgeb omasoodu ega ole üldse kursis, et kuskil mujal toimub parasjagu midagi IMELIST. Väga vastakad tunded kogunesid ja tekkis ebameeldivalt ärev umbusk, et see kõik veel sama päeva sees juhtuma saab. Veidi aega kogusin ja koondasin üleliigseid ja häirivaid mõtteid, tuiasin ja tuhutasin niisama palatis ringi. René käis autot ümber parkimas ja kohvrit toomas. Kui ta lõplikult minuga oli, läksin duši alla, sest kuigi olin eelnevalt kodus end Rannari kausis siit-sealt puhtamaks solberdanud, tahtsin üle nädala (!)  (vannitoa remondi aegsed rõõmud) korralikult ja üleni ikka duši all ka puhtaks saada ja lõõgastuda, enne kui asi hullud pöörded võtab. Higistasin meeletult ja noh.. sündmustele kulus ära üks hea tõuge nagunii. Küllap just dušš neid kiirendusprotsesse korraldaski, sest sünnitegevus intensiivistus edasi väga ilusasti. Isegi ootamatult ilusti.
Pesus käidud, jäime palatisse edasi valutama. Valud olid tugevnenud nii palju, et René sai ka osalema hakata, masseeris ja mudis alaselga. Võtsin eesmärgiks olla aktiivne ning liikuda nii kaua jalgel, kui vähegi andis. Suhteliselt ruttu hakkas aga väsimus endast märku andma. Täitsa tukk tikkus tuhude vaheajal peale noh. Lisaks ei teadnud tuhu ajal mida ära teha ja kuidas olla. Nagu kurjast vaimust vaevatu. Ei suutnud ära otsustada, kumb parem on, kas püstijalu ja aktiivselt aega veeta või üritada valutamise vahepeal veidi kosuda ja puhata. Viimaks otsustas väsimus minu eest. Kui hakkasid juba nii tugeva valuhood tulema, et pidin häälega end välja elama,  viskasin ära külili. Sai parem küll. Kui ma ennist veel suutsin ämmaemandaga optimistlik ja naerusuine olla, nalja visata jne, siis selleks ajaks ei suutnud parima tahtmise juureski mingit rõõmsat nägu ette väänata. Sain vahepeal abiks soojakoti. Aina valutasin ja vaheaegadel tabasin end veel mingeid mõtteid mõlgutamas. Ehk et polnud veel omadega päris sooda. Hullumeelsus, mida ma küll jälle siin selles samas olukorras teen, mõtlesin ma. Oli seda siis vaja või, mõtlesin ma. Mis mul küll arus oli, et tahtsin sünnitust veel kord kogeda, mõtlesin ma... No jah noh. Mis sa ikka sellises hädas muud mõtled. Teha polnud muidugi midagi. Lihtsalt oli vaimselt raske aduda, et asi on naljast kaugel, sünnitus oligi käimas ja et tagasiteed ei ole. Lisaks teadmine esimesest korrast, KUI haigelt hulluks see kõik kulmineerub ning et see lapseke tuleb millalgi endast ka välja pressida. Võimatu ja vastuvõetamatu missioon tundus. Selline tunne, et kõnni või minema, mina seda igatahes ei tee! Ehk et kogesin ikkagi mingisugust hirmutunnet asjade niikiire ja sihikindla kulgemise ning eriti lõppfiniši ees. Aga noh. ... Mis muud mul ikka üle jäi, kui need mõtted peast visata ja edasi oiata.
Tuhude vahepeal sain imelühikesi tukastusi teha ning täiesti üllataval kombel suutsin isegi valuhoogude ajal üsna normaalselt lõdvestuda. Eks mingisuguse krambi ikka sisse lõi, aga igatahes nii hullult kange ja jäik ma polnud kui Rannarit sünnitades. Ja jälle see vastikult talumatu alaselja valu nimmekohas, nagu keegi sikutaks selgroogu sealtkaudu välja. Lisaks surus kõik kuidagi tagumikule. Ütlesin Renéle, et ma seekord sünnitan ilmselt üldse teisest august, nii et olgu valmis. No oli noh. Nagu üks pidev s**aäda. 

Minuga tegelev ÄE ja üleüldse kogu meeskond oli seekord väga äge! Ämmaemand oli igati tore ja jäin kogu ta tegevusega väga rahule. Küsis palju esimese sünnituse kohta, käis me juures sageli olukorda hindamas, uurimas, kas midagi oleks vaja ja üleüldse vaatamas, kaugel asjad on ning kuidas meil läheb. Läks kenasti. Küsis valuvaigistite kohta ka. Ei tahtnud otseselt midagi (jätkuvalt jänes nende süstide koha pealt), kuid jätsin ühe variandi igaks juhuks lahtiseks. Hoiatasin, et olen  magamata, et olenevalt sellest, kaua kõik kestab ma vb ühel hetkel, kui jaks otsas ja avatus veel lubab ikkagi soovin emakakaelasüsti. Õnneks asjad ei veninud, mul oli ressurssi kuskilt võtta ja süstideni asi ei jõudnud. Sel korral leidsin mõningast abi hoopis naerugaasist. Rannarit sünnitades ma ei jaksanud seda maski eeski hoida, rääkimata gaasi sissehingamisest. Nüüd ma nii tühi kumm polnud ja täitsa mõnus oli maski omale näkku suruda ja sinna sisse oma möirgeid summutada. Gaas ise ei tuimestanud ega võtnud valu vähemaks, aga andis vähemalt mingisuguse tegevuse või keskendumisobjekti mulle, samal ajal kui René tuhu ajal alaselga õigetest kohtadest surus. Endine massaaž enam ammu ei sobinud ja käis närvidele. Nüüd oli hea, kui ta lihtsalt kõvasti, ütleks isegi et väga suure jõuga õigeid kohti surus valule nagu vastu või nii.
René jah.. Ta seekord oskas ja teadis kuidagi kohe, spontaanselt ja sujuvalt, mida ja kuidas vaja. Ses suhtes, et mingeid valesid liigutusi ta ei teinud ja temast oli tõesti nii suur abi. Mulle korra laual valutades meenus, et kaalusin ju ka üksinda sünnitama minemist ning tajusin alles seal vääneldes, kui hull ja talumatu see olnuks! Nii kui tuhu peale tuli ja René käsipidi mu selja küljes polnud ja ma teda pigistada ei saanud, oli täiesti võimatu olla. Nii võimatu, et surm jooksis silme eest läbi, kui veidi seda kõike nüüd dramatiseerida :D Konkreetselt tuligi üle huuli, et siia ma ära suren. Aga muidu... elus pole vist ühtegi teistsugust olukorda, kus kellegi pigistamisest ja pitsitamisest nii tohutu suur abi on. Mäletan, et presside ajal René kurtis ämmakatele, et kurjam, kui valusasti ma pigistan teda. Talle vastati lühidalt ja lakooniliselt, et kannatagu ära, sest see on ainus, mida mehed ära taluma peavad. Kusjuures jah. Ma mitte üldse kurjusest ega vimmast ega õelusest, ent nad ikkagi võiksid kuidagi saada ka tunnetada ja mõistma, mida üks sünnitus tähendab. Tean jah, et on mingeid simulaatoreid, millega saavad mehed ka mingi ettekujutuse valudest vms. Aga sünnitus pole ju ainult valu. See on kõik need protsessid ja liikumised ja sündmused kokku.. Ja teadmine, et sündimas on see uus elu, kes sinus 9 kuud kasvanud on. No kirjeldamatu! Muidugi ka väga-väga masohhistlik :D 

Minu suureks rõõmuks ei tehtud kogu sünnituse vältel ühtegi ktg-d. Ainult aeg-ajalt vaadati-mõõdeti mingi muu vidinaga, kuidas beebi ennast tunneb. Kõik oli korras ja muudkui valutasime. Iga korraga järjest hullemini ja hullemini. Nii harjumatult kiiresti intensiivistus kõik. Mida lõpupoole kõik jõudis, seda vähem ma üldse enam millestki mõelda jaksasin. Viibisin jälle selles mingisuguses veidras olekus, kuskil kahe maailma vahel. Ainult tuhudeks püüdsin kuidagi ennast jälle kokku korjata, sinna palatisse kohale mõelda ja veidi konkreetsemalt hingamisele keskenduda. Ülejäänud aja küll lihtsalt vegeteerisin ja hõljusin seal kuskil müstikas ning ootasin lõppu, kas siis sünnituse või iseenda. Selleks ajaks häiris mind tohutult, kui René peale iga tuhu lõppemist ohkas. No nii närvidele käis. Need nagu segasid mul sinna mingisse nimetusse maailma sukeldumise ja tuletasid meelde, et olen parasjagu katki pooldumas. Ahastus tuli peale. Pikalt ma neid ohkeid õnneks kuulma ei pidanud, sest sünnitus hakkas lõpusirgele jõudma :)

Aeg läks hämmastavalt kiiresti. Eks sellepärast, et avanemine ja kõik muu kaasnev oli kiire. Kell oli veidi üle 18, kui tundsin, et surumistunne on suuremaks läinud ja justkui hakkaks pressid lähenema. Need möirged.... ohjeebus. Ma sel sünnitusel ikka tegin palju häält ja tundsin end sellepärast miskipärast veidi saamatuna. Noh, sest mõistus andis aru, et see looma moodi häälitsemine ei aita. Või siiski aitas?  Igatahes ühel hetkel keset tuhu ma viimases hingetõmbes häälitsesin läbi maski Renéle, et pressid hakkavad! Elasime veel mõned tuhud üle veendumaks, et presside aeg on tõesti käes. René tahtis juba kedagi kutsuma minna, kuid ämmaemand taipas häälte peale ise kohale olukorda ohjama tulla. Kutsus kohe omale ka abijõudu ning minu juurest enam ei lahkutud. Katsuti ja oligi põhimõtteliselt peaaegu täisavatus saavutatud.
Õehh. Paratamatult võrdlen kõike esimese sünnitusega. Ma siis ei tundnud algusest saati suurt midagi. Ma mõtlen siis neid kõiki protseduure või asju, mida teha oli vaja. Ei siis, kui haiglasse alles läksin ja avatust katsuti, ei sünnituse ajal ühtegi toimingut, mida mu kallal tehti, ei hiljem õmblemist jne. Nüüd oli tundlikkus kõvasti teisem. Oli see alguse avatuse katsumine ebameeldiv, oli ka sünnituse ajal. Lisaks kõik see lapse välja pressimine, platsenta väljutus, reiesüst, õmblemine.. Kõik oli kuidagi nii tunda ja kõik oli palju valusam. A noh. Väljapressimisest hullemat miskit seal nagunii polnud, niiet kökimöki kõik muu.

Täisavatus oli küll jah, aga lasin veel nii mõnegi tuhu niisama üle minna, et ennast vaimselt veidi koguda selleks lõpu imeliseks õuduseks või õudseks imelisuseks. Esimesi presse katsetades taipasin, et ei oska seekord seda kaasapressimise metoodikat üldse. Vb mind segas naerugaasimask, millest kuidagi kohe loobuda ei tahtnud/julgenud? Keskendumine läks paigast ära ja läks nagu veidiks ajaks ära lappama kogu mu tegevus.
Kuna mul oli külili lesides hea ja mõnus olla, tegid ämmakad kõik, et ma sedasi ka siis lõpuni sünnitaks. Veidi aega proovisime siis nii, aga sain õige kiirelt aru, et külili ma lihtsalt ei jaksa kedagi endast välja suruda. Mõte enda liigutamisest oli aga kõige vastikum üldse. Ma tahtnuks sinnasamma külili lihtsalt maha surra. Mina ei tea, mismoodi inimesed mingi 7-9cm avatuseni kodus valutavad ja siis veel autosse istuda ja autosõitu taluda  suudavad. Mismoodi?? Niiet jah, liigutamine oli viimane asi, mida ma üldse teha tahtsin, aga vähemalt üks asendimuutus siiski tuli ette võtta. Pakkusin ise variandi, et nad aitaks mu poolistuli vms. Põhimõtteliselt vist ikka selili pigem. Miks? Sest ainus edukogemus on mul just nii olnud, Rannari sain ma just sedasi välja. Mõte püstitõusmisest, käpuli sünnitamisest ja misiganes muid variante nad veel lahkelt pakkusid, tundus mulle lihtsalt ebameeldiv, hirmutav ja jube. Selili vähemalt teadsin, mida oodata ja kuidas käituda. Raske südamega jätsin naerugaasi sinnapaika. Lõpuni tuli ilma hakkama saada.  See ei tohikski olla enam nii keeruline, sest presside ajal nagunii koondad kõik mõtted mujale kui valule. Nii ma vähemalt uskusin. Tegelikkus on muidugi alati natuke midagi muud.

Täpselt ei mäleta, aga oma 30-40 minutiks jagus seda pressiagooniat. Seda pole ei palju ei vähe. Arvestades, kui pikalt Rannariga läks, oli seda muidugi vähe. Kuid eks ma teisalt lootsin ka, et pääsen 2-3 pressiga ja ongi kogu muusika. Ei osanud ma seekord tõesti seda lõpu hingamistehnikat nii hästi ega jõudnud kuidagi lapsekest sünnituskanalisse suruda. Laps liikus ikka sammuke edasi ja kaks tagasi. Ja kui lõpuks ta niikaugele ikkagi jõudis, et enam tagasi ei liikunud, siis olin küll täiesti veendunud, et sinnasamma ma maha surengi. Mõtlesin juba oma viimaseid mõtteid Rannarist ja nii hale hakkas noh. Motivatsioon kadus hetkeks kuskile ära. Ämmakad muidugi ei lasknud mul seal kassida ja meelt heita, kiitsid ja innustasid muudkui tegudele. Renél, kujutate ette, oli presside vahepeal, kui mina energiaid ja jõudusid ja mõtteid koondasin aega ämmakatega mingeid suva teemasid ajada. Ämmakad viisakusest ikka suhtlesid vastu ka. Nagu.. Mismõttes te siin mingit lobaõhtut korraldate! Õhhhh, kui närvi ajas! Käratasingi ühel hetkel kõigile, et palun olge kõik vait, ma ei saa keskenduda! Renéle pidin veel mitmel korral meelde tuletama. Urrjuhhh! Igatahes... Millimeetri haaval see titeke ikka mu ebamaisete häälitsuste ja möirete saatel liikus -_- NII RÄME VALUS OLI! Beebi tundus kuidagi nii nurgeline ja jõuline ja ma ei tea... nagu üüratut kivitükki oleks endast välja surunud. Keha oli valust täielikus šokis, külm higi tekkis, värisesin ja tudisesin terved pressimise vaheajad. Vaprusevärinad? :)Ämmakad olid iga pressi ajal sellise olemisega, et voh, kui ma NÜÜD täiest jõust pressin, siis kohe on kõik. Ei olnud ju!! Üks press oli selline, et mõtlesin nonii, nüüd tuleb pea vähemalt välja ära, aga tuhu läks ootamatult järsku üle, pea jäi sinna kuskile poole peale ja hälisesin terve selle minuti seal haledalt, sest see pingutus, venimine ja rebenemistunne oli õuduk x( Üks ämmakatest siis ütles, et järgmisega tuleb välja saada beebi. Kõlas nagu käsk. Mismõttes tema mind seal käsib, ah!? Aga loomulikult tahtsin isegi, et kõik juba lõpeks ja ei mäleta kas siis oligi viimane või tuli veel üks kord, igatahes kella 18:54ks beebipoiss sündis. Kergendus oli tohutu suur küll, kuid sellist tunnet, mida tundsin esimese lapse sünni puhul ja mida ma niiiiiii ootasin lihtsalt polnud. Ka polnud valud kõik kohe kadunud, vaid tuikasin veel tükk aega järgi kõigest. Platsenta väljutust oli ebameeldivalt tunda, seda ühte välist õmblust jne. Suht krampis olin kuni selle hetkeni, mil minuga päriselt lõpetati ja kinni mähiti. Muidu pidavat ma täitsa terveks jääma, ainult välispidine rebend olla olnud. Raske uskuda, teades, mismoodi see kõik endale tundus. Aga ju vist tuleb siis asjade käiguga ikkagi rahul olla. Jee! See on lõpuks siis jälle tehtud! Läbi!!!!!!! Ei iial enam!!!!!!!!!!!!!!!!!!!  Kuni järgmise korrani vähemalt, eks :D Ei, tegelt äge oli olla! :) Võimas on see kõik ikka, kui mõelda.

Tahtsin oma sinakaslillat vääksu kohe näha ja kohe ta enda kätte saada. Emotsioonidest ja pingelangusest poetasin mõned õnnepisarad. Beebi oli kõigest häiritud ja nuttis veel tükk aega, enne kui maha rahunes. Peagi võis René nabanööri läbi lõigata ja kuniks minuga tegeldi, saime siis väikestviisi selle pisikese tulnukaga tutvust teha. Tere, väike elukas, kes sa veel eile mu kõhus ringi müttasid! Oli see vast hull sõit siiapoolsusesse või mis! Aga siin a nüüd oled ja kõik on nüüd enam kui hästi!

Õige pea pusisime ämmaemandaga koos beebsu rinda sööma, mida ta siis väga pikalt tegi. Suht kohe hakkasid ka emaka kokkutõmbed endast märku andma. Kurja, kui hull tunne see jälle oli. Sünnituses kui sündmuses, pean tunnistama, olin vahetult kohe pärast kõike veidi pettunud, kuna jah see tunne kõik kokku polnud päris see, mida ootasin. Kuidagi lahjaks nagu jäi :D Või ma ei teagi, kuidas seda seletada....... Ajasin kõik kiire sünnituse süüks. Ju ma ei jõudnud piisavalt kaua piinelda ja organism ei jõudnud nii ruttu mulle mingeid hormoone toota, et sündmuste lõpuks kõiksugu emotsioonidest kuskil pilvepiiril hõljuda. Ei, tegelikult ega ma päris tuim tükk ka polnud :) Lihtsalt erinevus on tohutu. Kui ma peale Rannari sündi teadsin kohe, et tahan kunagi seda kõike veel kogeda, paremini suuta jne, siis nüüd mõtlesin tõsimeeli, et ok, hea, et see nüüd läbi on ja rohkem ma seda hullumeelsust läbi ei tee...vist...kindlasti...või... No iial ei ütle vist iial... :P


Sünd: 9. juuni 2017
Rasedusnädalaid: 39+2
Sugu: poiss
Koht: Tartu Ülikooli Kliinikum
Aeg: kl 18:54
Kehakaal: 3720 g
Pikkus: 51 cm
Peaümbermõõt: 36 cm
Rindkere: 36 cm
Apgari hinne: 9/10
Sünnituse kestus: 3h 59min


Sünnitus oli läbi. Ämmaemandad olid jätkuvalt muhedad, toetavad ja toredad. Aina kiitsid, et tubli naine ja kõik läks hästi jne. Ega läks ju tõesti. Tegelikult. Olime maru rõõmsad ja õnnelikud kõik. René oli minuga nii ühel lainel, et ei mäletagi, millal ta viimati üldse nii oli. 9 kuud tagasi? Haa.. -_- A noh, nunnu oli olla. Mõistagi oli uhke ja vägev ja väekas ja tegija tunne. Andsin emale ka teada, et ära tegin ning kirjutasin Annile, et ta on ikka vapper naine, et üle 4kg lapsi on sünnitanud, minu 3,7 kg tundus kohati nagu niii võimatu endast välja saada. Selliseid asju ei oskagi enne hinnata, kui ise omal nahal koged. See on nii kõigega, aga eriti kui teemaks on lapsed. Lastetuna on lapsed lihtsalt kellegi pudinad, kellegi tited, kellegi tüütud tegelased, kellegi rasedused, kellegi sünnitused... Kah asi, see toimub kõik kogu aeg jne. Elu muutvad hetked ja ajad........

Esimene meeldiv avastus sünnituslaual oli, et jee, pole enam seda üüratut ja häirivat kõhtu! Esimene ebameeldivus peale sünnitust, kui tuli end püsti ajada ja liigutada - olin täiesti sant ega sanaud õieti kõndidagi :/ Küürakil ja väga aeglaste liigutustega. Kõik sees valutas ja tuikas ja vaagen oleks nagu pooleks kistud. Tahtnuks ratastooli. Ma ei teagi, miks ma ise seda ei küsinud. Keegi ei pakkunud ka. Peale Rannari sündi pakuti, aga siis olin krapsakas ja ei tundnud üldse, et äsja sünnitanudki oleks. Ometigi olid tookord haavad suuremad, sünnitus keerulisem/raskem/pikem/vaevalisem jne. Veider ikka.

Kellelegi teisele peale ema ja Anni ma uudiseid ei teatanudki. Sest et keda huvitab. Ja mul polnud tol hetkel ka huvi kuhjas õnnitlusi vastu võtta jms. Huvitaval kombel oli see huvi palju suurem Renél. Tema kellas ja kuulutas kõigile ja igal pool suurtest sündmustest ja võttis vastu kuhjade viisi kõiksugu õnnesoove, siiraid, sarkastilisi, üllatunuid jne. Ka teavitas ta viimaks ka oma vanemaid teise lapse sünnist. Helistas Raulile, kes selle uudise lõbusalt vastu võttis. Talle olla kõvasti nalja teinud, et mismõttes, isegi ei teatud rasedusestki ju ja nüüd juba uudis, et äragi sündinud. Aga naeris et nojah, mis seal ikka, vahva jne. René palus emale ka uudist serveerida kuidagi nii, et ta haiglasse ei kukuks. Õige pea saigi ta ka kõne emalt, kes polnudki solvunud vms, vaid lihtsalt heietas seal toru otsas oma kultusarvamusi ja ahastas, et mismoodi me küll nüüd kahe lapsega hakkama saame jne. Lõpetuseks tegi René selgeks, et me ei oota külalisi haiglasse ja oligi kogu selle tema vanemate teemaga ühelpool.

Saime u kl 21 ajal ära sünnitusjärgsesse osakonda. Ma sel korral küll ei plaaninud mingit perepalatit, aga René nii väga tahtis. Nojah siis. Mis mul selle vastu sai olla. Muljetasime ja hekseldasime läbi elatud sündmusi ja muudkui imetlesime seda väikest tuttuut tegelast, kellele me mitte kuidagi nime ei suutnud välja mõelda. Sõelal olnud Tambet ühtäkki enam mulle endale üldse ei kõlanud. No vaatad lapsele otsa ja ei ole Tambet. Mul oli veel mitu meelepärast nime, aga René oli juba ammu neile kindla ei öelnud. Nüüd turgatas tale kuskilt ei-tea-kust pähe Risto. Sellel oli isegi täitsa jumet. Aga hetkega see mind päris lõpuni ei veennud, niiet ootele jäi seegi ning ega me neil haiglapäevil miskit konkreetset välja ei mõelnudki. Läksime ikkagi koju nimetu beebinöpsuga, keda me kuni nime leidmiseni lihtsalt vennaks kutsusime.
Sünnitus andis endast terve reede õhtu tunda. Õudusega meenusid muudkui uuesti need pressid ja mõtlesin, et Annil vaesekesel on see kõik veel ees :/ Samas.. arvestades, et ta viimati sünnitas üsna ammu aega tagasi, siis tal pole veel neid värskeid mälestusi, mis selle sündmusega seoses mingit ängi või hirmu vms tekitaks. Ehk? Küllap tal on rasedusest juba omajagu villand ka ja loodab pigem ikka juba vaevast lahti saada. Minu oletused vaid..


Haiglapäevad

Sain põhimõtteliselt kohe lapse rinnale sööma. St veidi pusimist küll oli, et ta õigesti haaraks ja end külge haagiks, kuid ikka suht ladusalt läks. Ma kohe ei saanud arugi, et kas ta sealt rinnast siis saab ka miskit kätte või ei. Oletasin, et saab, sest iga kord, kui ta nosis, väänlesin emakakokkutõmmete käes. Esimesel õhtul oli asi kõige hullem. Täitsa nutumaik oli suus, justnagu sünnitustuhud oleks uuesti alanud, aga erinevalt tuhudest oli see valu kestev. Pikka piinlemist ei kavatsenud taluda ja kuritarvitasin nende paari päeva jooksul ikka ohtrasti valuvaigisteid. Aitasid ka. Päris tundetuks ma ennast neist muidugi ei söönud, st mingid valud olid ikka ja alati tuntavad. Vähemalt sain olla ja elada, mitte ei kügelenud kuskil valukrambis.

Võiks mõelda, et haiglas sai hästi puhata jms. Kusjuures seekord personali poolest isegi oleks saanud isegi väga hea puhkuse. Ei voorinud seda rahvast üldse nii nagu eelmisest korrast mäletan. Ka ei käidud üldse pinda ega uuritud, et kas ma ikka äratan oma lapse iga 2h järel üles!!? Seekord kedagi nagu ei huvitanudki. Keegi ei kontrollinud isegi mitte imetamisvõtet ja uskusid ainuüksi minu ütlemist, et jah, sööb küll rinda. Puhata aga ei saanud, kuna beebi ise oli hapra unekesega, rahutu jne. Eks ta andis oma piimatellimused ühe hooga sisse ära, niiet pühapäeva õhtuks oli juba pais käes. Kui õigel ajal jaole saada, pole see pais ka nii hirmus asi. Nibud võttis esimese hooga väga valusaks. See oli palju hullem isegi. Ikkagi 9 kuud, kui keegi mul tissi otsas rippunud pole, eriti veel nii intensiivselt. Mul olid kaasas imetamiskompressid, mis olid väga head. Lisaks sain personalilt mingit salvi ka. Ja jälle, sain kiirelt abi ja ei midagi hullu.

Laupäev oli suht mõttetu päev. Tundsin ennast juba hommikuks, eneselegi uskumatult, täitsa inimesena. Eelmise õhtu valud olid kadunud, sain vabalt liigutada ja liikuda ja üldine enesetunne oli ka super. Muus osas aga ei toimunud seal tol päeval suurt midagi. Ainult kraaditi mind ja kaaluti laps, kogu moos. Lapse kaal oli õnneks ilus (3560 vms), st polnud langenud väga palju ja see mingi protsent jäi kenasti normi piiresse. Et oli nädalavahetus, oli üldse seal nii vaikne. Vähe sünnitajaid ja vähe personali. René tahtis juba lõuna paiku koju ära pääseda, isegi kui see eeldanuks, et tuleb mingil päeval tagasi tulla. Kuigi tema hakkas muidugi kohe maurama, et milleks tagasi tulla!? Jälle torkima või? Ja erimeelsuste konflikt algas... Eks ikka vaktsiinide teemal. Muidu tundus mulle endalegi mõttetu seal vegeteerida ja oodata uut päeva või lausa kahte. Kõik meil ju sujus ja oli korras. Pealegi igatsesin Rannarit niiüliväga. Pole ma temast ju rohkem eelmal olnudki kui max 3-4h (küsitav, et niigi kaua...). René tõigi ema koos Rannariga meid vaatama. Vahepeal jõudis aga Ilona käia. Et kuis ta tulla teadis jah? Keset aktiivset sünnitust oli ta mulle sõnumi saatnud, et kuidas mul läheb kah, kas tita veel ei kiirusta jne. Mind täiesti ärritas see sõnum. Ikka ei saanud. Ikka pidi ta jõudma uurida ja puurida, et ega ma juba ei pooldu. Ja noh, näed, pooldusingi parasjagu -_- Saatsin ta mõtteis sinnasamusesse ega vastanud enne kui alles hommikul, seda ka FB-s.  Hakkas kohe üks pealekäimine, et tuleb käib meid vaatamas. Ok, eks ta ikka küsis viisakalt, kas tohib, mida arvan jne. Ta teadis väga hästi, mida ma sellest mõttest arvan! See meil nii palju ära mainitud asi varasemates juttudes. Tegin vea, kui ütlesin, et kui ta ikka ilmtingimata tahab tulla, siis ma ikka keelan, ent hoiatasin, et plaanime lõunast koju ära saada. Viisaka inimesena oleks ta mu ütlemisest ilusti välja lugenud, et tulek pole ikkagi hea mõte. Kuid ei. Kopsti oli ta peale kl 10 oma täies nõmeduses kohal. Mind ei liigutanud absoluutselt ei tema õnnesoov, ei lillekimp, ei miski. Üldse olin ma haiglas teise sünnituse järgselt emotsionaalselt kuidagi palju stabiilsem, ei heldinud päris kõige peale, lapse nutt ei pannud pisaraid pilduma jne. Ja noh, rääkimata siis Ilonast, keda ma isegi näha ei soovinud. Kuid seal ta oli ning kannatasin selle pooltunnikese ära. Poja oli parasjagu rinnal ja ma ise voodis. Nii häiris, et ta sinna mu sülle ronis last musutama ja nuuskima -_- Ja üldse see tema ogaralt agar abivalmidus, rääkimise stiil jne. Aaaargh. Mõtlesin, et oh, vähemalt ta sai oma uudishimu ära rahuldatud ega kipu mulle nüüd koju. Või veel. Ta andis mõista, et tahab ikka meile koju ka tulla. Ma ikka ei tea, mida ta õige arvab, et mul seal kodus on. Ilmselgelt ei kujuta ta ettegi seda olukorda siin. Ja noh.. Mina jälle ei kujuta ette seda olukorda koos Viljariga. Rannar veel kuulab ja saab aru (kui tahab), kuhu ja miks minna ei või, mida näppida ei tohi jne, aga Viljar.. see ei tee absoluutselt välja ühestki maailma keelust ega käsust ega püsi ka sekundikski paigal. Mulle seda tõmblemist ja närvitsemist siia vaja.. Üldse kogu see tema tagantkiirustamine, kuidas ja millal ja mida ma teha võiksin, käib enam kui närvidele.
Järgmisi külalisi aga ootasin lausa pikisilmi. Palatiuks avanes, Rannari nägu lõi naerusuust särama ja ta jooksis kohe mu juurde, tegi rõõmsa avastuse ja ütles: "Väike venna ünnndis!" :) Ma isegi ei teadnud, et ta midagi sellist öelda oskab. Väga armas oli. Puges ka meile sinna voodisse ja ajasime veidi jutte. Mind ei näinud ta just kuigi palju igatsevat. Mõnes mõttes hea teada, et ta ema juures patja ei nutnud, et emmet pole vms. A noh.. Eks veidi ikka kraabib hinge ka ju. Mis teha, kanaema värk :D
Kaua nad olla ei saanudki, sest Rannaril tuli lõunatudu peale. Nii hea oli neid näha:)
René viis nad ära koju ja hakkas tagasitulles mind survestama, et davai, lähme ära koju ja mis me seal passime tühja jne. Nagu kojuminek oleks vanemate enda otsustada, eks -_- Selguski, et pole mõtet minna, sest järgmisel päeval saaks kõik vajalikud asjad korda aetud jne. Mismõttes ei lasta koju, ei saanud René ikkagi aru. Tükk aega mauras, aga otsustas siis, et läheb üksi ära. Noh, kuna ta pidi järgmisel hommikul tööle ka minema jne. Kehitasin vaid õlgu, et tehku mis tahab. Aga hull mõte oli sel perepalatil siis.. -_- Läkski ära koju ja jäime beebuga omapäi.

Pühapäeval ärkasin varakult, tegin end korda ja jäin ootama, millal ämmakad palatites käima hakkavad, lootes ennelõunal ära koju pääseda. Kella kümneni ei toimunud aga mitte midagi peale selle, et keegi käis ja palus mul end jälle kraadida  -_- René oli selleks ajaks juba sada korda helistada jõudnud, et nohhhh, mis venimine käib, millal ta meile järgi tuleb jne. Masendus hakkas peale tulema. Aeg lihtsalt läks ja mul tekkis mingi klaustrofoobia seal. Et juba teist päeva õue pole saanud jne. Kui lõpuks keegi tulid mu õmblust ja kõhtu üle kaema/katsuma, avaldasin soovi koju ära pääseda. Näod venisid väga pikaks ära kohe, et oot-oot-oot, mismõttes... Ütlesid siis, et oi, aga vaktsiinipäev on üldsegi alles esmaspäeval ja blaa. Väga huvitav, et eelmisel päeval räägiti hoopis teistsugust juttu... Lubasid siis vaadata, mida teha annab. Kõike andis teha! Küll pika ootamise ja venitamise peale, aga ükshaaval said tehtud nii vaktsiinid (jah, René andis lõpuks peale oma mingi tuttava perearstiga rääkimist endapoolse nõusoleku ka), kaalumised, kuulmistest, ainevahetustest.. Kusjuures seda viimast kartsin ma küll eriliselt palju, sest Rannariga oli see nii hale ja õnnetu protseduur. Seekord aga võeti verd hoopis varbast, beebi tudus ja uneles rahulolevalt kõik aja mähkimislaual, kuni tädi oma neli ringi verega ära täitis. Uskumatu. Arvasin, et sellega olidki kõik protseduurid tehtud. Pakkisin kohvri, vahetasin nii endal kui beebil riided ja lihtsalt passisime palatis ning ootasime, millal see paberimajandus tuuakse. Valves olnud ämmakas oli aga vägagi imestunud, kui mu sealt sedasi minekuvalmis eest leidis. Vaja oli veel laps arstile ette näidata ja ei olla sugugi nii kindel, et koju veel pääseme. Pff. Sinnani tundus täitsa ok ÄE, aga siis hakkas kõiksugu nipsakusi tulema ja üritati igati mu enesekindlust õõnestada. Küll ei tohtinud ma laps süles mööda koridori arstile kõndida, küll umbusaldati siis kõike, nii mu söötmist, lapse riietust jne jne jne. Üldse nad vist arvasid, et tahan mingite kurjade kavatsustega haiglast ära pääseda. No jäi selline mulje :D Aga numbrid rääkisid enda eest ning kõik oli jätkuvalt hästi. Mul mingeid küsimusi ega muresid ka polnud ei enda taastumise kohta ega beebi kohta. Veel pea tund ootamist ning lõpuks saime ka lõpparved, epikriisid jm paberimajanduse. Isegi rasedakaardi sain seekord endale mälestuseks! Vot. Keegi tädi tuli viskas mulle veel ilmselt ühe oma tüüpnaljadest, kui palus mul lahkudes palati kohalt roheline tuli ära kustutada ning lisas siis, et 2 aasta pärast olen taas oodatud.

 

Kell oli vast 15 vms, kui võisin René lõpuks järgi kutsuda ja ta meid ära Annelinna viis. Järjekordne huvitav avastus - kõht ei visanud autosõidu ajal toonusesse. Midagi tunduski nagu nagu valesti :D
Ema juurde jõudes oli Viljar juba talle hoida toodud. Rannar õnneks oli enne Viljari saabumist magama jäänud ja tudus nii õnnist und, et pidin ta kell pool viis õhtul üles äratama. Mul oli mõte, et ei lähe kohe pühapäeval ära koju, vaid jään veel paariks päevaks ema juurde. See mõte kadus kohe, kui veidi seal ära olnud olin. Viljar üksi on juba paras väljakutse. Armukade ja tujukas Rannar sinna juurde panna aga täiesti võimatu olukord juba minu jaoks. Ugh. Sain pesud pestud, pakkisin aga uuesti oma asjad ja René tuli peale tööd meile uuesti järgi ning jõudsime õhtuks päriselt ära koju. Rannari protesti, huilgamise ja nutu saatel, aga vähemalt ära koju. Ta ei tahtnud absoluutselt koju tulla :/ Eks ta muidugi mõistis peagi, et kodus on ka lõppude lõpuks ok, aga noh.. Draama on ikka peamine :D Seda peab ikka korraldama, muidu elu liiga lihtne ja igav.
Remondifaasis kodu oli jätkuvalt masendav. Ei lasknud end sel häirida ja asusin meid kõiki kolmekesi siia tuppa kuidagi mugavamalt sisse seadma. Teretulemast meie juurde koju, väike venna!

Kuidas ühest sünnipäevast sai kaks - Rannari sünnilugu

                                "Kaks siidpehmet käekest ja süütut särasilma, 

                                      üks väike süda, mis ei tunne kurja ilma. 

                                               Jäi kitsaks all südame, 

                                   valuga koos tuli ilmale väike-väike inime."

 

Kui tihtipeale ka kõige kauem oodatud asjad juhtuvad ootamatult, siis minu kaua oodatud beebi ootamatult ei sündinud. Iga päev ja iga hetk juba ootasin, et midagi pihta hakkaks, enne, kui esilekutsumise aeg kätte jõuab. Muidugi ei olnud mul õrnematki aimu, mida konkreetset sünnitusest oodata. Lihtsalt ootasin, et see kõik juba algaks, sündmus mööda saaks, ning uutmoodi eluga algust võiks teha. Ja siis see minu jaoks pihta hakkaski. Olin juba 10. juuli õhtul korralikes valudes ega osanud mingit hirmu tunda selle ees, kui õudseks kõik veel minna võib. Kas läks ka..? Sellest ja kõigest ülejäänust järgemööda. 

Niisiis  hakkasin valutama reede õhtul. Oli see juba või alles, ma veel ei teadnud. Olin just lõpetanud koristamise ja pahuralt "juulikates" kommenteerinud, et isegi 41+3 kõhuga ei vii selline möllamine mind sünnitama. Veel natuke aega läks mööda, enne kui esimesed korduvad valud alaseljas ja kõhus end ilmutama hakkasid. Et see polnud mul esimene kord valutada, ma kohe muidugi suuri lootusi ei seadnud. Kuid et need ka kuidagi vaibuda ei tahtnud, hakkasin tuhude vahesid mõõtma. Need olid alul ebaregulaarsed ja pigem pikad, kuid jäid vähehaaval järjest lühemaks. Mingil hetkel käisin duši all ära, et näha, kas asi vaibub või läheb hoopis hullemaks. Hullemaks ei läinud, aga ära ka ei kadunud. Olukord ei olnud paaniline. Tuhude vahed näitasid 4-5 minutit. Kõikvõimas internet ja raamatud muidugi arvasid, et täitsa võiks selliste intervallidega haigla poole liikuma hakata. Iga edasise valuga süvenes veendumus, et tõesti, seekord lõppevad need haiglas, aga usaldasin päris palju ka tunnet, et kiiret kuhugi veel pole. 

Kutsusin René koju. Öösel kella kaheni mõõtis ta minu eest tuhusid, ise samal ajal pakkisin haiglakotti viimaseid vajalikke asju kaasa ja asjatasin niisama mööda elamist ringi. Kamandasin ta varsti ära magama. Minust nagunii magajat ei olnud, seega võinuks ükski meist hommikuks veidi puhanum olla. Ega ta ei kuulanud kah. Alles kolmepaiku öösel vast soostus minema, mina jäin omaette edasi valutama. Tagantjärgi mõtlen muidugi, et oleks pidanud üritama ise ka silma looja saada. Tõenäoliselt poleks see küll õnnestunud, aga voodis lebamine poleks ka paha teinud. Eks mul lõi ikka mingi ärevuse sisse. Ei, ma ei kartnud grammivõrdki seda teadmist, et nüüd see kõik päriselt juhtubki. Lihtsalt olukord oli mu jaoks uus ja esmakordne, liiga elev oli olla, et saada magada. Laupäeva hommikul kella poole seitsme ajal hakkas limakork eralduma. Oli selline verine ja limane voolus. Igati oodatud nähtus, mis enamasti viitab sellele, et sünnitus pole enam kaugel. 

Hommik saabus kiiresti. Imestan siiani, et kuidas need tunnid lausa lendasid mööda. Kell seitse tegin hommikusöögi, äratasin René, kes oli seda nägu, et kes see viitsib laupäeva hommikul sünnitada, ah? Ta ikka täiega umbusaldas, et ma päriselt kogu öö valutanud olin. Rohkem nagu igaks juhuks ta siiski ärkas, sõi ja tegi end minekuks korda. Kindlasti oleks andnud veel kodus oodata, kuid mind vaevas teadmatus, kui kaugel protsess omadega on. Polnud eest varasemaid kogemusi võtta, et oleks osanud ise seda paremini hinnata. Valud olid kestnud juba üle 10 tunni ja vahed jätkuvalt 4-5 minutit, seega rohkem teadmatuses olla ka ei kannatanud ning  pidasin heaks mõtteks poole üheksa paiku haiglasse ära minna. 

Kummaline tunne oli asjadega autosse istuda, teades, et tagasi tuleme juba kolmekesi. Autosõit ei olnud mõnus. Iga muhk ja konarus pani kõhu veelgi sagedamini kokkutõmbeid tegema. Umbes üheksaks olime kohal. Natuke haiglat mööda seiklemist ja seisimegi sünnitusosakonna ukse taga. Lasin kella, ämmaemand Tiiu tuli avas ukse. "Tere, tulin sünnitama,"  olid võlusõnad. Pääsesime osakonda, pandi ktg alla, mis kinnitas valude intervalle ja nende tugevus viskas sajani ka ära, ainult et kestus oli veel ikka suhteliselt lühike. Kui ämmaemand avatust kontrollis, selgus, et emakakael on vaid vaevu sentimeetri võrra avanenud. See oli täielik pettumus. See tähedas, et kõik senine valutamine oli lihtsalt mingi libavärk, ettevalmistav protsess. Mis minust nüüd siis saab, mõtlesin. Sai see, et René aeti tagasi koju sündmuste muutudes kõnet ootama. Mind aga suunati sünnituspalatisse eesmärgiga lasta mul puhata ja loota, et vahepeal protsess kiireneb või elavneb. Anti paratsetamooli, tehti kannikasse mingi süst ja üritasin siis magada. Kella 11 ajal vist natuke isegi õnnestus tukastada, kuid üldiselt oli kogu see üritus ikka mõttetu, sest valud äratasid iga kord neist üürikestest uneviivudest üles. Ka hakkas haiglas olles aeg tohutult venima. Ktg-d tehti korduvalt, see aga ei näidanud midagi rõõmustavat. Pealelõunal konsulteeris ämmaemand arstiga ja tehti otsus, et lähen sünnieelsesse osakonda edasi ootama.

Sünnieelse osakonna ämmaemand tõi järgmise paratsetamooli. Eesmärk oli jätkuvalt saada magada, sest olin nii-nii väsinud. Jällegi korra nagu tundus, et õnnestus, kuid see näis nii üürikese ajana ja mingit kosutust see ka ei andnud. Mingil ajahetkel tehti järjekordne ktg. Valud olid muutnunud ebaregulaarseks ja jäid järjest harvemaks. Küll käisid nad iga 15 minuti tagant, siis iga 20 jne. Vahepeal tundus, et kadusid sootuks. Jah, mul õnnestus neil pikematel pausidel küll natukeseks unne suikuda, aga üldiselt mind ikka masendas teadmine, et asi vaibub. Aeg venis veelgi rohkem. Tekkis mingi viirastuslik tunne, et olen sedasi seal juba terve igaviku olnud ning et viibin haiglas nagu kuskil hotellis. Olin valude leebumisest täiesti löödud ja pettunud. Jõudsin varem juba emalegi ju rõõmustada, et olen viimaks haiglas ja sünnitamisküps. Nüüd aga hakkasin arvestama variandiga, et saadetakse veel tagasi kojugi. Õnneks kellelgi sellist kavatsust ei olnud. See olnukski täiesti mõttetu, kuna rasedus juba üle tähtaegade kestnud ja esmaspäeval oleksin nagunii pidanud tagasi haiglasse minema. Seega otsustati vastu laupäeva õhtut tasa ja targu avanemist soodustama hakata. Mitte, et ma seda siis teadsin. Arvasin lihtsalt, et veel üks valuvaigisti ja petidiini süst kannikasse anti/tehti selleks, et paremini magada saaksin? Valves olnud ämmaemand soovitas mul enne duši all käia ja veel uinuda üritada. Võtsingi nõu kuulda. Sain süsti ja öeldi, et helistaksin, kui valud iga 5 minuti järel käima hakkavad. See süst mõjus ülimalt uinutavalt. Nagu narkoosi alla oleks pandud. Tunne oli nagu vajuks kuhugi sügavale unustusse. Kaua ma oma magusat unekest siiski nautida ei saanud, sest peagi hakkasingi valutama ja seda juba päris järsult, väga tugevalt, kauem kestvalt ja lühikeste, st 2-3 minutiliste vahedega. Ju dušš ja süst kokku kiirendasidki kogu protsessi. Ootasin ja valutasin peaaegu tund aega, enne kui lõpuks ämmaka kutsusin. Pani ktg peale ja veendus, et midagi on toimumas. Ekraanil võis näha korralikke tuhusid, mis ei olnud enam teravatipulised, vaid kandilised, st nende kestus oli juba tõsiseltvõetav ja paljulubav. Kell näitas selleks ajaks keskööd. Tuikusin süsti mõju all ja suures pearingluses arsti juurde, kes vaatas mu üle. Avatust oli 4 cm. Rõõmsal näol öeldi, et võin asjad pakkida, mehe kutsuda ja kolmandale korrusele sünnitustuppa üle kolida. Alles tagantjärgi sai selgeks, et just sellest hetkest loeti mu sünnitus alanuks.

Öösel kella üheks olin tagasi sünnitusosakonnas. Suur oli imestus, kui leidsin eest sellesama ämmaemanda Tiiu, kes meid hommikul vastu võttis. Mu kõvasti nihkes ajataju arvaski, et olen seal juba mitu päeva viibinud. Väsimus andis hetkeks küll järgi, kuid see oli petlik. Sain lihtsalt sündmuste muutusest natuke lisaenergiat. Hoolimata valudest olin rõõmus ja tundsin, et jaksan. Viskasin tagasi pikali, sest andsin endale aru, et olen sisuliselt ikkagi reede hommikust saati magmata ja iga puhkehetk on mulle hiljem abiks. 

Kell oli kaks öösel. René polnud veel haiglasse jõudnud. Ämmaemand käis uurimas, kas soovin mingeid valuvaigisteid. Pakkus emakakaelasüsti või seljaepiduraali. Esimest korda tundsin hirmu. Ma ei tea isegi miks. Sünnitust ennast ma ei kartnud. Arvasin isegi, et ei karda seda, kui René ei peakski kohale jõudma. Kuid need igasugused süstid ajasid mul hirmust ihukarvad ka püsti. Ei julgenud üksi ühtegi otsust vastu võtta ja palusin veidi mõtlemisaega. Sain seniks soojakoti, millega tuhude ajal oma selga mudida. See oli ikka ulme, mis valu alaselga lõi. Ma pole eales midagi ligilähedastki kogenud. Uhh. Masseerisin ennast ja üritasin omale mõttes laineid visualiseerida, nagu kuskilt lugenud olin. Mingi aja see tõesti aitas. Õnneks jõudis René kuskil 2-3 vahel kohale. Nii, kui ta uksest sisse astus, tundsin, et ei suuda enam tugev olla ja valude taluvuslävi näis kohe langevat. Või oli see siis kokkusattumus. Ta väitis end igati valmis olevat seda sündmust minuga koos läbi tegema, oli toetav ja näis palju rohkem pühendunud kui nt hommikul. Panin ta kohe rakkesse. Tuhude ajal masseeris tema nüüd mu selga ja mul oli, nüüd kellest kinni hoida ja keda pigistada. Sest mismõttes mul üksi valus peab olema, ah? :D Ämmaemand oli naerugaasimaski ka käepärast andnud. Proovisin seda kasutada, kuid ei leidnud, et too midagi leevendas või kuidagi muud moodi abistas. Siis ühel hetkel avastasin, et seda peab sügavamalt hingama, et sealt üldse midagi minuni jõuaks. Jätsin maski sinnapaika, sest mul polnud sellist üleliigset energiat ega võhma, et nii palju vaeva mingi hingamisega näha. See maski hingamine segas mu keskendumist ja tuhud olid kohe ka palju raskemad üle elada. Ühest hetkest alates ajas mind hulluks väsimus ja teadmatus, kui kaua see kõik veel kestab. Teadsin, et ei jaksa neid valusid lõpuni välja taluda ja vajan mingisugust leevendust, et saaksin natukenegi jõuvarusid taastada. Saatsin René arste otsima ja ütlema, et soovin emakakaelasüsti (paratservikaalanalgeesiat). Kuigi käisin kunagi valutustamise loengus, polnud tol hetkel enam õrna aimugi, on see valus, millised on kaasmõjud, riskid või mida see süst üldse endast kujutab. Tõttöelda tol hetkel ei huvitanud ka. Igatahes tundus see parem variant kui epiduraal. René sai mingid paberid, mida ta minu eest täitis, kutsuti arst, kes kahe tuhu vahele kaks süsti sättis ja avatuseks 8 cm luges. Ei mäleta, mis kell siis oli, kuid kuuldud sentimeetreid oli juba omajagu ning tundus et lõpp pole enam kaugel. Mõistagi tundus valesti, sest kella poole üheksani oli veel pikk tee minna, aga ega keegi seda siis ju lõpuaega ei teadnud. 

Süst ise polnud midagi hirmsat. Peaaegu et ei tundnudki neid torkeid. Selle mõju aga oli oi KUI kergendav ja hea! Korraga olid valud kadunud ja sain pisut hinge tõmmata. Ma mõtlen mitte küll täielikult kadunud, vaid väga nõrgalt tuntavad. Saime Renéga lobiseda ja naersime seal omi nalju ja.. Tuhusid nägin rohkem ainult ekraanilt ja kuulsin löökide sageduse järgi. Hingasin siis lihtsalt teadlikult sügavamalt, kuna lootel tekib tuhu ajal mõningane hapniku puudus. 

Jällegi ma ei mäleta, kui pikalt need süstid mõjusid. Tundus piisavalt pikk aeg igatahes. Vast mingi tunni või mõne möödudes hakkasid need nõrgemaks jääma ja valud andsid endast tasahilju jälle tugevamini märku. Käskisin Renél suitsetamas ära käia, sest mõte sellest, et olen hiljem valudes ja ta siis minna tahab, hirmutas mind. Kuulas sõna. Ma tahtnuks tegelikult ka sealt ktg masina küljest vahelduseks vabaks saada ja ringi liikuda. Vahepeal vist isegi sain. Pidin saama, sest mingil hetkel arvasin, et looteveed puhkesid ja jooksin vetsu. Veed need siiski polnud, vaid endiselt see limakork või misiganes muu voolus, mis vereniredena mööda reisi alla jooksis. René jõudis juba ämmakat kutusma minna. Oh jah. Neid erinevaid ämmaemandaid ikka jagus sinna öösse. See, kes siis kohale tuli, oli üks pikemaajalisemaid, kes minu juhtumiga seal tegeles. Kuna teade vete avanemisest oli valehäire, arvas too ämmaemand, et aeg on juba sealmaal küll, et võiks ise lootekoti katki teha. Mõeldud tehtud. Mingi orgiga torkas lihtsalt koti läbi. Midagi ma muidugi ei tundnud ega pidanudki tundma, ainult seda, kuidas soe vedelik välja nirisema hakkas. Minu esimene küsimus Renéle oli, mis värvi veed on. Ei olnudki rohelised. Selged olid :) Kergendus. Kuid see kergendus ei kestnud üldse kaua, sest nii kui lootekott katki tehti, oli tuimastuse mõju koheselt kadunud ja valud, mida siis kogesin, olid KOHUTAVAD! Kell võis olla siis pool kuus või midagi. Pool kuus. Kaua veeeeeel?? 

Nii. Olgu. Rahu. Sisendasin endale iga tuhu vahepeal. Siit lõpuni ikka enam palju jäänud ei ole, mõtlesin endamisi. Kuid aeg sai jällegi uued mõõtmed ja uue kulgemise. Nüüd ei leevendanud valusid enam miski. Ei massaaž, ei hingamine, naerugaasist rääkimata. Mul tuli need lihtsalt üle elada. Hingasin siiski edasi nii sügavalt kui sain ja jaksasin ning valusid hingasin häälega üle. Pikapeale muutus kõik nii talumatuks, et enam ei suutnus kontrollida häält ega midagi. Kas nüüd "õudne" on see õige sõna, aga kogu asi väljus mu kontrolli alt ja tõepoolest tundus, et kaotan mõistuse. See agoonia kestis tunni.. ja kaks.. Mitte keegi vahepeal me juures ei käinud. Tuhude vaheaegadel kuulsin, kuidas René ohkas muudkui. Ta oli ka väsinud sellest minu valutamisest ja üleüldisest ärevusest ja pingest. Kuid oh, kui palju abi tema juuresolekust oli! Pigistasin teda valude ajal kuis jaksasin. Millega ta täpsemalt abiks oli, ma tegelikult ei teagi. Ju lihtsalt oma kohaloluga. Ja olen talle selle eest hiiglama tänulik! Ei kujuta ette, kuidas ma ilma temata üldse hakkama oleks saanud. 

Olin kõigest juba nii ära vaevatud. Mingist hetkest alates tekkisid peale tuhusid okserefleksid. Välja oksendada midagi muidugi polnud, ihtsalt kõõksusin seal. Valu oli nii suur, et oksele ajas. Ma nagu polnudki enam teadvusel. Soigusin mingis sürreaalsuses ega suutnud midagi mõelda ega end liigutada. Niipalju siis minu ettekujutusest, et olen kange naine, ühtki tuimestust ei kasuta, tatsun sünnituse ajal mööda tuba ringi, vahetan asendeid, viskan sekka mõned tirelid ja mida kõike. Ei.. Nii kui valu jälle tuli, oli kõiki neid soovitusi lõdvestuda ja pinget eirata täiesti võimatu järgida. Ikkagi väänlesin kuidagi krampis olekus. Meenub, et kui siis keegi me juurde tuli, siis arst või René küsis midagi mu käest hetkeolukorra kohta vms. Ma ei mõistnud mitte ühtegi küsimust ja kõigile vastasin, et ma ei mäleta. Ometi see miski, mille kohta küsiti pidi toimuma just vahetult enne seda küsimust. Täiesti sürr lihtsalt KUI teises maailmas ma olin. Tundsin, et olen sinna kuhugi halvatuna maha vajunud ega tule sellest enam kuidagi välja. 

Kuigi ajal, mil veel liikumisvõimeline olin, pidasin kinni soovitustest sünnituse ajal sagedasti väikeseid lonkse juua ja tihti vetsus käia, ei olnud sellest viimasest mingit tolku, sest tilkagi ei tulnud. Tõesti mitte tilkagi. Mingi uus ämmaemand käis ja avastas, et mul on kõhu peal veel üks "kõht". See oli ületäitunud põis. Ta tahtis vist mu nõusolekut kateetri panekuks, aga ma polnud kontaktivõimeline ja mul oli kõigest kama kaks. Tehke mida tahate ja mida vaja on. Ja pealegi polnud mul õrna aimugi, mida kateetripanek endast kujutab ega tahtnudki üksikasju teada. Põiest saadi terve liitri jagu uriini. Peale selle tühjendamist hakkas milligrammi võrra kergem olla küll. Olin tänulik. Ja mõistagi ei tundnud jälle midagi, mida mu kallal seal asjatati, sest sünnitusvalud olid mitmekordselt kõigest üle. Nad oleks võinud vabalt mult jäsemeid amputeerida, ilma, et midagi tundnud oleks.

Millalgi hakkas valudega pressitunne kaasnema. Teadsin, et ämmaemand peaks olukorra üle vaatama ja hindama. Kamandasin René ämmaka järgi. Oli toosama tädi, kes mu lootekoti katki tegi. Kas siis avatuse või mille järgi ta ütles, et veel ei saa kaasa pressida ja enne ei tohigi, kui ta ütleb. Õudne sai just õudsemaks, sest valude ja presside tagasihoidmisega üheaegselt oli veelgi raskem toime tulla. Aga nii kogu see hullus muudkui kestis ja kestis. Juba mitmesajaks kord tundus mulle, et meid on jälle sinna päris ära unustatud. Ei teadnud midagi enam kellaajast, sellest, mis staadiumis olukord on ega üldse mitte millestki. Ei suutnud mõelda ei endale, ei Renéle, ei beebile. Mingi väga hull dimensioon oli ja  ebareaalne tundus kõik. 

Toda tädi, kelle nõusolekut ootama jääma pidin ma kusjuures enam ei näinudki. Tuli hoopis uus ämmaemand, kes minu juurest enam ei lahkunud ja sünnituse lõpule viis. Kõlab nagu oleks sellest hetkest kõik ludinal läinud, kuid kaugel sellest. Ka tema lasi mul mingi aja vaevelda, enne kui suvatses süveneda, kui kaugel olukord on. Ajaks, mil tal ootamisest ja kõrvalt passimisest vist villand sai, oli olukord aga selline, et mu tuhud polnud enam regulaarsed. Sain teada, et mul oli juba kolm tundi täisavatust olnud. Olin kurnatud, täiesti omadega läbi ja kohati heitlesin sisekaemusega, et kas ma olen veel üldse elus või olen päriselt kuskile põrgusse sattunud. Kui see on veel elusolek, siis igatahes olin valmis otsad andma. 

Tehti kiire otsus mind oksütotsiini tilguti alla panna. See pidi emaka tööd stimuleerima ja tuhusid ühtlustama, et sünnitus loomulikul teel lõppeda võiks. Keegi tädi ei saanud kanüüli paigaldamisega hakkama ja torkis veene katki. Kõik see tilkumine võttis ka aega, enne kui toimima hakkas. Niikaua lihtsalt piinlesin. Olin seda juba nii pikalt teinud ja nagu leppinudki juba, et siin midagi hullemaks enam minna ei saa. Kusjuures imelik, et kõigi nonde põrguvalude juures ei tulnud mu silmist pisarat ka mitte. Muidu igapäevaelus olen ikka pisarat pannud, kui miski väga valu teeb. 

Ootasin kogu aeg mingisugust juhendamist, et millal ma siis lõpuks kaasa pressida võin, aga keegi midagi ei rääkinud ja ma polnud suuteline ise midagi enam küsima. Ämmaemand siis mingi hetk uuris, et aga miks ma juba ammu kaasa ei pressi. Mismõttes!!??! Ma ei suutnud ega suuda siiani ära imestada. Alles nüüd siis anti luba protsessile ise kaasa aidata...! Jõudu selleks mul polnud. Üritasin, mis ma üritasin, pingutused ei andnud tulemust. René siis avastas, et olin kõik aja külili asendis olnud ega jaksagi sedasi pressida. Mind aidati poolistuvasse asendisse ja see mõjus nagu äratuskell. Virgusin sellest enesehaletsust täis teispoolsusest ja taipasin, et ei olegi veel teises ilmas, täitsa elus veel. Siis küll teadsin, et enam palju pole jäänud. Ei tea, kust viimased jõuriismeid kokku kraapisin. 

Ei uskunud, et lapse väljapressimine füüsiliselt nii raske on! Ja mis jutud need on, et pressid pole enam valusad?  Kõige valusam osa sünnitusest üldse ju!?  Nii  kuradi valus, et mul ei jätkunud võhma korralikult õhkugi kopsudesse tõmmata. Kohati tundus, et lämbun lihtsalt valu kätte ära. Ju ma midagi ikka sisse hingatud sain, kuid neist sõõmudest jäi korralike ja tõhusate presside jaoks ikkagi väheks. Ei suutnud lugeda, mitu pressi kokku teha tuli. Ka ei tekkinud mul seda energialaengut, mis juttude järgi naistel tekib, kui on selge, et kohe-kohe on kõik. Ainus, mis lohutas ja tegudele pani, oli see, kui ämmaemand vahepeal midagi innustavat ütles, raporteeris, et beebi liikus jälle natuke väljapoole või kommenteeris, kui mul press hästi välja tuli. See tunne, kui pea hakkab sünnituskanaleid läbima.. Brr. Miks peab täie teadvuse juures teadlikult endale sellist valu tekitama ja sellele kaasa aitama? Täiesti masohhistlik asi. Siinkohal on aga küll mingi maagia mängus, sest selles etapis on kuidagi võimalik tuhuvalud sinnapaika jätta. Lihtsalt vist see pressidele keskendumine on tuevam kui muu. Iga millimeeter, mis beebi liikus, oli aga muidugi valus ja kulges minu kiljatuste saatel. Eriti hull oli siis, kui tuhu lõppes ja pea kuskile poolde vinna jäi. Uhh. Kuulsin ämmakaid omavahel arutamas, kas teha lahklihalõige või venib see ilusti ise järgi. Mingi väike lõige igaks juhuks tehti, kuid jällegi ma mitte midagi ei tundnud. 

Läks aega mis ta läks, aga pikapeale hakkas pea paistma ka. René jälgis mängu ja ütles, et ta ka näeb juba pead. Ämmaemandad tegid juba ettevalmistusi beebi vastuvõtmiseks. Kuulsin ühte neist ütlemas, et järgmise pressiga sünnib ära ka. Tõesti!?? Ma ise selles küll nii kindel ei olnud. Kuid siis tuli tuhu. Tavaliselt jõudsin ühe tuhu ajal vaevu kaks pressi teha. Kuid kuna kõik oli juba minu jaoks liigagi talumatu, siis see talumatus ise ainsana motiveeris! Kannatuste viimane piir näis käes olevat, enam üldse ei tahtnud ega jaksanud ühtki uut pressi oodata ja piinelda järjekordset minutit nii, et pea seal kuskil poole peal on. Tuli tuhu. Hingasin sisse, pressisin korra. Hingasin veel, pressisin teise korra. Ahmisin õhku ja pressisin kolmanda. Sellega sai pea välja. Ei mäleta, mismoodi ülejäänud kere välja tuli. Ainus, mida mäletan, oli see IMELISELT HEA tunne, kui kõik väljas oli, kui lapse häält kuulsin ja kui see soe ja märg konnapoeg mu kõhule pandi. Kõik, absoluutselt KÕIK valud olid hetkega kadunud. Unustatud mitte, kuid kadunud!! Ei suutnud oma õnne ära uskuda, et sünnitus lõpuks läbi on. Suurest pingelangusest ja õnnetundest tihusin natuke nutta.  Esimesed ja ainsad pisarad kogu protsessi juures. René andis musi, soovis õnne mu sünnipäeva puhul, beebi sünni puhul ja kiitis, et olin tubli. Õigus jaa. Oli ju 12. juuli, minu enda sünnipäev, 30. juubel. Hoidsin süles meie paljujuukselist udupehmet last. Mul küll olid eelnevalt kahetised tunded sellega, kui laps peaks samal päeval sündima, kuid tol hetkel tundus ta ülim kingitus, mis üldse olla sai. Esimest korda elus mõistsin päriselt sünnipäeva tähendust ja erilisust. Väga suurelt raputas see kõik mind ja oli palju, mida seedida. Mõtteisse vajununa märkasin ühtäkki, et miski imeline lõhn on beebidel. Nuusin veel praegugi, pea nädal hiljem tema juukseid, kus veel ainsana see lõhn õrnalt säilinud on ^^

Korraga oli sünnitustuba vaikne ja rahulik. Ämmaemandad ootasid platsenta väljutust. Mina lebasin ja hoidsin oma vastsündinud silmatera, René silitas, jäädvustas ajalugu, rääkis juttu ja tundus rahulik ja rõõmus. 10 minutit hiljem saadi platsenta ja lootekestad kätte, misjärel hakati mind korda tegema. Pääsesin kergelt, ses suhtes, et katki ma eriti polnud. Ainult see üks väike lõige ja mõned miniatuursed rebendid,  ehk et sain paar ilupistet. Nende õmblemist ma jällegi ei tundnud. Peale õmblusi mõõdeti ja kaaluti beebi. 

Parameetrid said sellised:

aeg: 12. juuli 2015, pühapäev
koht: Tartu Ülikooli Kliinikum
rasedusnädalaid: 41+5
sugu: poiss

kehakaal: 3460 g
pikkus: 51 cm
peaümbermõõt: 36 cm
sünnihinne: 9/10 (sest beebi oli sündides sinine ja nabanöör 2x ümber kaela)
sünnituse ametlik kestus: 8 h

 

 

Peale mõõtmisi sain poja tagasi rinnale ja andsin esimest korda tissi. Üleüldse läks sünnitustoas veel oma paar tundi. Korraga oli meil Renéga nii palju mille üle muljetada. Tundsin suurt-suurt armastust ta vastu ega mõistnud neid lugusid, kus naised on rääkinud, et nad sünnituse ajal oma valusid meeste peal roppuste ja sõimuga välja elavad. Ainus, mis mind sünnituse ajal René puhul vahepeal närvi ajas, oli see, kui ta mingist täiesti lambist asjast seletama või rääkima hakkas või küsis.. Aga see oli ka ainult minu enda probleem, mitte tema:) Ja mõistagi ei kähvanud ma talle rohkemat kui vaid, et olgu vait :D Ma usun, ta ei solvunud. 

Pakkisime asju, ahmisin näljaselt sisse hommikupudru, mis mulle toodi ja seejärel läksime ära perepalatisse. Saime viimase, mis alles oli. Vedas! Kaksteist oli tõsine teema. Lisaks sellele, et kaks süninpäeva sellele kuupäevale sattus, oli meie toa numbriks samuti 12. Võttis muigama see kokkusattumus :) Seal algas juba uus trall, kuid sellest juba teises postitustes. 

Mida ma kokkuvõttes oma elu esimesest sünnituskogemusest arvan? Muidugi kõige hullemates valudes hästi ei mõistnud, mismoodi naised üle ühe lapse üldse nõus saama on ja olin veendunud, et see jääb mu esimeseks ja viimaseks. Kuid vastab siiski tõele, et ajas see valu ja sünnitusvaev ikkagi hägustub kiirelt. Muidugi jään mäletama kõike läbielatut, kuid selle kõige juures oleksin nüüd mõne aja möödudes ikkagi valmis ka teist korda sünnitama. Mis puudutab TÜKis sünnitamist ja sealset personali kogemust, siis see nii positiivne küll polnud. Tundsin, et mind ei juhendatud ega jälgitud ämmaemandate poolt piisavalt. Ei arva, et keegi oleks pidanud pidevalt kõrval istuma, rahustama, seletama vms, vaid lihtsalt palju jäeti nö. juhuse hooleks. Ei käidud mu juures nii sageli kui võinuks, kuna esmasünnitajatel lähebki tavaliselt kaua. Mina ise ei olnud konditsioonis, et enda eest küsimusi küsida. René ei taibanud ammugi seda teha, eriti kui keegi ei käinud kah. Eeldasin rohkem suunamist siis, kui selleks õige aeg oli. Hiljem sain seda küll, aga siis oli ikkagi juba nii ülearu mõttetult piineldud. Olin valudest täiesti liikumisvõimetu ja mõistus oli ka nagu kinni kiilunud. Hoolimata kõigest olen ikkagi üliõnnelik, et sain ise sünnitada. See oli kogemus, millest ma ei loobuks. Vägev ja hea tunne on, et sain hakkama. 

Sünnitusjärgselt mõtlen tihti sellele, mis tunnetega beebi sündida võis, milline kogemus see kõik tema jaoks oli. Mulle tundub nii uskumatu, et poja enam kõhus ei ole :) Kogu aeg vaatan ja mõtlen, kuidas ta sinna üldse olema mahtus või et kuidas mu kõht teda kanda jõudis. Või vaatan ta jalakesi ja meenutan, kuidas kõhul tema sirutusi jälgisin ja mõistatasin, mis jäsemega tegu võis olla. Või vaatan teda nüüd nihelemas ja näen, mis nägusid ta sedasi teeb ja vb ka kõhus olles tegi. Kõige veidram oli kodust ümmargusena lahkuda ja põnniga tagasi tulla. Vahepeale oleks jäänud nagu terve igavik ja kodus on alanud täiesti uut moodi elu.